Täna Postimehes: eluheidikute ja ullikeste laenuralli

Risto Berendson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

2012. aasta hiliskevadel hakkas rahvusvahelist arvutikelmust uurinud majanduspolitseile silma selle väidetava autori ja tema tuttavate kahtlane käitumismuster – noored mehed armastasid suhelda asotsiaalsete elukommetega või kerge puudega inimestega. Nii päevast päeva.

Nagu arvata võis, polnud sellise käitumise taga mitte ligimesearmastus, vaid tavaline kasuhimu. Nii sattus politsei peale kelmidele, kes olid parajasti korraldamas Eesti viimase aja suurimat kiirlaenu rallit.

«Iga üksikjuhtumi põhjal poleks politsei selle asja sisuni jõudnud,» ütleb keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude talituse juht Janek Maasik.

Miks? Esiteks: finantsasutused ei näe probleemsete laenuklientide taga seisvaid niiditõmbajaid. Teiseks: võlgnik on finantsasutuse jaoks üldiselt tavaline üksikjuhtum ehk inkassofirma teema. Niiditõmbajateni ei jõuta kunagi, sest inkassot see ei huvita.

Seetõttu tundsid «laenuralli» käivitajad end kaunis ohutult. Iga «laenajaga» tegeldi just niipalju kui vähegi kasulik. Üldjuhul jäi võetud kiirlaenude piir ühe inimese kohta viie-kuue kanti.  Seejärel «objekt» hüljati.

Kogu loo võtmeisik on Peipsi äärsest Kallaste linnast pärit arvutihuviline Artur O. Noormees, kelle puhul pidi politsei juba mitmendat korda kontrollima tema võimalikku seost rahvusvahelise arvutikelmusega.

Täpsemalt huvitas uurijaid, kas Artur oli pannud püsti petuskeemi, kus pahaaimamatute Austraalia ja USA pensionäride krediitkaartidega makstes helistati omanike teadmata tasulistele operaatoritenumbritele Somaaliasse ja Ida-Timorile.

Üsna tüüpiline arvutikelmus, milleks vajalikke krediitkaardi andmeid võib internetis erialafoorumites poolavalikult osta. Antud juhtumi kahjugi oli tagasihoidlik, jäädes umbes 6500 euro kanti. Seetõttu tundus asi pealtnäha mitte väga seksikas, kuid vajas siiski uurimist.

Tartus üürikorteris elanud Arturi tegemisi kaardistades sai selgeks, et noormehe suhtlusring on tüüpilisest arvutihuvilisest oluliselt laiem ja selle taga võivad olla kriminaalsed huvid. Mis ühist saab olla arvutikelmil ja Tallinna tuntud autovargal Šalva Mamutšarašvilil? Mehel, kes aastad tagasi pani toime Eestis laia kõlapinda leidnud rallisõitja Margus Muraka võistlusauto Mitsubishi Lancer varguse.

Uurijate kõhutunne ei petnud. Tegelasi ühendas materiaalne huvi – leida Tallinnast, Tartust, Valgast ja Kallastelt eluga kimpus kodanikke, kes olid nõus väikese meelehea eest enda nimele võtma kiirlaene.

Mis sai edasi, loe Postimehe paberlehest või Postimees Plussist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles