Siim Kallas meenutab: kuidas klubi-tüüpi erakond kasvas suureks rahvaparteiks

Kuu aega enne Reformierakonna asutamist, 13. oktoobril 1994 on Siim Kallas Isamaa peaministrikandidaadina riigikogus haledalt põrunud ja peab ajakirjanikele seletama, miks nii läks. Foto: Toomas Volmer / filmiarhiiv

Täna juubelit tähistava Reformierakonna asutaja ja auesimees Siim Kallas räägib, kuidas klubi-tüüpi erakond kasvas suureks rahvaparteiks.

Oma kümneaastast Brüsseli elu selle nädala alguses Eestis lahti pakkinud Siim Kallas leidis hetke, et erakonna loomise algusajale põgusalt tagasi vaadata.

Millised idee või tõukega Reformierakond 20 aastat tagasi sündis?

Me uskusime sellesse, et turumajandus, ettevõtlusvabadus, isikuvabadus, inimese initsiatiiv ja pealehakkamine on see, mis viib ühiskonda edasi. See oli väga selge eitus sellele ühiskonnakorrale, kust me tulime. Ja muuseas, pean seda ütlema, kuigi see pole väga populaarne, et ma usun neisse väärtustesse ka praegu, ja võib-olla veelgi rohkem. (Naerab mõnuga.)

Põhimõtteliselt viis see valitsus (1992–1994) eesotsas Mart Laari ja Isamaaga ellu väga olulisi reforme. Eriti tagantjärele vaadates tegutses see valitsus väga kriitilistest oludes väga otsustavalt. Jüri Luik ütles Laari valitsuse 20 aasta möödumise järel, et aken oli toona ikka väga lühikeseks ajaks lahti. Me kasutasime selle lühikese aja maksimaalselt ära. Kõik koos. Minulgi oli seal veidi tegemist, aga kogu ühiskond kasutas ära hetke läänega integreerumiseks ja reformide tegemiseks.

Alguse hoog ja entusiasm võivad alati kaasa tuua pinged.

Ikka.

1994. aastaks olid valitsus­erakonnad omavahel tülis ja vastuolud olid ka suurimas erakonnas endas. Üks teatud rühm inimesi, kuhu kuulusin ka mina, vaatas olukorda murega, sest oli hirm, et kõik need asjad, mida on juba jõutud teha, pööratakse tagasi. Kõige mõistlikum tundus oma erakonna loomine, et seista vastu võimalikule tagasipöördele. Kuigi seda tagasipööret ei tulnud. Ütleme ausalt – ka Tiit Vähi valitsuse ajal ei tulnud sed­a ja aeti edasi üpris samu asju. Aga selline hirm ja ettekujutus 1994. aastal oli.

Ja siis ühendati jõud: oli liberaaldemokraatlik erakond, kes otsis endale uut identiteeti ja dünaamikat; oli grupp majandustegelasi – ei saa öelda, et ärimehi, sest mina ei olnud mingi ärimees –, oli ka n-ö saadikuid, oli poliitikategelasi, nagu Uno Mereste, kes kõik arvasid, et oma erakond on parim variant, ja siis erakond loodigi.

Milline see partei loomise mõnu või raskus oli?

See erakond pulbitses! Pulbitses ideedest, aga oli ka palju isiksusi, kellega koostöö organiseerimine ei olnud alati kõige lihtsam. Selline klubi-tüüpi erakond.

Üks mu Soome sõber ütles, et on kahte tüüpi erakondi: on klubi-tüüpi erakondi ja suguharu-tüüpi erakondi. Soome poliitikas on niiviisi olnud. Tegelikult võiks aga öelda nii, et on klubi-tüüpi erakondi ja hierarhial põhinevaid erakondi.

Tol ajal oli väga kindlalt tegemist klubi-tüüpi erakonnaga, mis tähendab seda, et distsipliiniga oli raskusi. Poliitiliste seisukohtadega polnud kuigi palju raskusi, aga ütleme nii, et oli isiksusi, kellega tuli sageli vaielda.

Mille üle peamiselt?

Muidugi otsisime mudelit, kuidas võita valimisi. Meil oli küll oma kindel toetus, mis eriti ei muutunud – see oli alati veidi alla 20 koha riigikogus –, aga me ei olnud kunagi suurim jõud ja valitsust ise luua ei suutnud. Me olime küll valitsustes osalised, tegime palju ja on põhjust rahuloluga tagasi vaadata, aga ikkagi tahtsime valimisvõitu.

Selleks oli kindlasti tarvis laiendada erakonna toetusbaasi ja see pole mingi uudis – tuli minna rahvapartei poliitilise programmi peale, kus tuli otsida teid, kuidas säilitada oma nägu, ideed ja samas võita valimisi.

Rahvaparteistumine läks eriti suure hooga lahti Andrus Ansipi tulekuga?

Ei oska öelda.

Mida ma küll soovin praegu öelda, on see – eriti vaadates kogu protsessi paljuski väljastpoolt –, et pärast Andrus Ansipi erakonna juhiks tõusmist ja peaministriks hakkamist on Reformierakonna edu märkimisväärne. See, mida erakond tema juhtimisel oma valijaskonnale andis, oli kindlustunne.

Võrdleksin olukorda terves Euroopas: kui algas majanduskriis, siis ütles üks sotsialistide silmapaistev liider europarlamendis, et nüüd hakkab tuul puhuma nende purjedesse. Et nüüd jäetakse kõrvale turumajanduslikud ideed ning minnakse üle sotsiaaldemokraatlikule programmile. Seda ei juhtunud. Hoopis vastupidi! Konservatiivide ja rahvaparteide ideoloogia saavutas kogu Euroopas kriisi ajal selge poliitilise võidu. Konservatiivid võitsid, sotsiaaldemokraadid kaotasid ja liberaalid püsisid samal tasemel.

Andrus Ansipi teene Eesti ees oli just see, et neil keerulistel aegadel suutis ta inimestesse sisendada: katsume vähemalt säilitada seda, mis meil on. Katsume olukorda rahustada, stabiliseerida. Arvan, et see oligi võti, mis tõi väga mitmel korral Reformierakonnale valimisedu.

On täna juubelit tähistav Reformierakond teie maitse järgi erakond?

Eks me kõik ole muutunud. (Naerab.) Päris kindlasti ei saa erakond olla tardunud ühte punkti ja mitte muutuda.

Oleksin hinnanguga selles mõttes ettevaatlik, et ... no jah... Mul on mõnes asjas päris kindlasti teised seisukohad. Aga erakonda mõõdetakse ikka selle järgi, kuidas ta valimistel esineb, ja valimistel on siiamaani hästi esinetud. Ei ole põhjust kritiseerida. Ligi 13 000 inimese suurune erakond ootab, et on tagatud valimisvõit või vähemalt suur valimisedu. Aga muidugi on mul erinevaid seisukohti.

1996. aastal tegite üsna pretsedenditu käigu ja astusite valitsusest välja. See on üks väheseid hetki, mil Reformierakond on võimust ilma olnud. Oli see õige samm?

(Naerab.) Oleme toonaste sündmuste osalistega selle üle vaielnud. Näiteks Heiki Kranich leiab, et see oli õige samm, mina leian, et vale. Kuigi see oli minu otsus.

Jagan Uffe Ellemann-Jenseni arvamust, kes ütles: valitsusest ei minda ära, valitsustest aetakse minema. Ise ei minda kunagi minema.

Kui otsustasime minna, tundus vähemalt meile, eelkõige mulle, et valitsusest lahkumine on arusaadav. Et põhjendus on kõigile arusaadav nii erakonnas sees kui ka väljaspool. Aga kui samm oli tehtud, siis selgus, et see polnud kaugeltki arusaadav. Muidugi tegi koalitsioonipartner omi manöövreid, tegi koostööleppe Keskerakonnaga, mis tol ajal oli kindlasti väga ärritav, omamoodi provokatsiooniline.

Aga kui oleksite jäänud?

Oleme ka selle üle Heiki Kranichiga vaielnud, et mis meist oleks saanud siis, kui oleksime jäänud.

Siis oleksime võtnud enesele kaela suure hulga valitsuse probleemidest. Pärast tuli Mart Siimanni valitsus ja seda valitsusparteid, Koonderakonda ei saatnud valimisedu. Kas me oleksime sel juhul olnud ebaedu jagajad? Raske öelda.  «Oleksid» on halvad nõuandjad.

Ütlen küll seda, et valitsusest lahkumine oli kärsitu samm ja ükskõik, kuidas mõõta, tekitas see ühiskonnas ja meie pooldajate seas parajat hämmingut.

Praegusesse võimuliitu tulles – ka sotsidel on pärast krõbedaid väljaütlemisi soovitatud valitsusest lahkuda. Oleks see mõistlik? Päästaks sotsid oma näo?

Neli kuud enne valimis... Raske öelda. Eks see on iga inimese, erakonna enese otsustada.