/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
Liibanoni pantvangikriisi lahendamine, pommimees Märt Ringmaa tabamine, riigireeturite Herman Simmi, Aleksei ja Viktoria Dresseni ning Vladimir Veitmani vahistamised, Villu Reiljani, Elmar Sepa, Ivo Parbuse ja teiste korruptsioonijuhtumite avastamine on tegelikult kõigest Eesti eriteenistuste luure- ja vastuluuretöö jäämäe tipp, vahendas esimene osa kuueosalisest teledokumentaalist «Eesti luurajad».
Saates selgitati, et laias laastus jaguneb Eesti luuresüsteem kaheks: kaitsepolitseiamet tegeleb vastuluure ehk vastaste luure avastamise ja tõkestamisega, teabeameti ja sõjaväeluure pärusmaa on välisluure.
«Kindlasti sa pead riietust muutma, soengut muutma, aga sa pead välja nägema ehe. Sa pead kohanema selle hetkesituatsiooniga,» rääkis kapo varjatud jälgimise üksuse töötaja Teet (nimi muudetud). «Sa pead olema üks osa massist, mitte mingit moodi välja sellest paistma, ja kui keegi sind vaatab, siis järgmisel hetkel ta sind enam ei mäleta,» lisas ta.
«Ma ei kasuta väga tihti seda lauset, et sellest ma telefoniteel ei räägi, sellepärast et ma lihtsalt telefoniteel ei räägi asju,» sõnas kapo operatiivtöötaja Meelis (nimi muudetud). Ta annab otsese vihje: olulised asjad räägitagu ära ikka omavahel, sest kõige suuremad jälgijad ei pruugi sugugi olla Eesti teenistused, nagu enamikule tundub vaid hoopis idanaaber,kes nende jaoks oluliste inimeste jaoks hoopis suuremat huvi üles näitab, kui me tegelikult arvame.
Pronkssõduriga seonduv pakkus kapole huvi juba enne 2007. aastat
«Tegelikult need protsessid algasid palju varem, kapo jälgis, juhtis neile ka tähelepanu vastavalt oma võimalustele. Need algasid tegelikult 2000. aastate esimesest poolest, kui oli näha, et selle monumendi ümber koondub selline seltskond, kelle tegevus ei piirdu ainult sõjaohvrite mälestamisega, vaid kelle jaoks see on poliitiline manifestatsioon,» kirjeldas kapo peadirektori asetäitja Martin Arpo pronksiööle eelnenud aega.
Ta selgitas, et kaitsepolitseiameti pilgu läbi vaadates ei olnud sündmuste kulminatsioon mitte 2007, vaid 2006. aasta, kui sümbolite võitlus oli jõudnud sellesse staadiumisse, kus mõnedel eesti inimestel oli seda väga raske pealt vaadata. «Tõnismäel toimusid protsessid, mida demokraatia tingimustes ei saanud mingit moodi tekiga katta,» lisas ta.
Kapo toonast peadirektorit Aldis Alust häirib pronksiööst rääkides veel üks seik, mida siiani mingil põhjusel vaka all on hoitud. «Ega sel pronksiööl nüüd need vandaalid, mässajad, ega nad ei olnud ainult vene rahvusest inimesed. Seal oli päris palju eestlasi. See on jäänud kuidagi varju ja sellest nagu ei räägita.»
Ohtlik politseitöö nõuab ohvreid
Talumees Ago Ursel Waaks oli üks peategelasi 2011. aasta mais Põlvamaal Piusa külas toimunud kurbloos. Waaks alustas ootamatult tulistamist, kui korravalvurid otsisid läbi tema talu. Ta haavas kolme politseinikku, neist üks - kaitsepolitsei töötaja Tarmo Laul - suri.
«Ma usun et üks minu kõige raskemaid hetki on olnud siis, kui mu kolleeg Tarmo Laur sai surma kurjategija käe läbi. See oli üpris keeruline situatsioon ka emotsionaalselt. Aga kindlasti on ka raskeid hetki, mis ei ole nii rasked. Ja selline see töö sisu ongi - kõik ei ole kogu aeg väga hästi,» rääkis kapo operatiivtöötaja Meelis (nimi muudetud).
«Selle töö iseloom on selline, et meie peame olema need, kes on kontaktis nende inimestega, kes on ohtlikud. Kontaktis nii sõnalises mõttes kui ka vajadusel füüsilises mõttes,» rääkis Martin Arpo.
Taolisi operatsioone on kapol tegelikult olnud kümneid kui mitte sadu ning mõnes mõttes võib ju öelda, et ametil on vedanud: politseinikke on alates taasiseseisvumisest hukkunud 20, kaitsepolitseinikke üks. Võimalikele fataalse lõpuga operatsioonidele on mõelnud ka operatiivtöötajate abikaasad - kas mees ikka astub õhtul koduuksest sisse, nagu lubas?
«See mõte tiksub kuklas küll kogu aeg ja ega me nendel öödel ei maga silmatäit, kui ta kodus ei ole. Ma jään magama hetkel, kui kuulen et ukselink käib,» rääkis ühe kapo operatiivtöötaja naine.
Salastatus kapos
Ülim salastatuse korraldus kehtis kapos üsna lühikest aega, kuid ameti algusaastail võis tõesti ette tulla situatsioone, kus muidu niiöelda avalikus ametis, näiteks uurijana töötav inimene pidi ka õhtul sõpradega koos olles neile vaid umbmääraselt ütlema, millega ta tööalaselt tegeleb. «Võis öelda näiteks, et töötan siseministeeriumi haldusalas ja see haldusala sai siis nii habemesse pobisetud. Aga siis kohe näiteks õigusteaduskonna kaaslased küsisid, et oot-oot-oot, aga ka sa siis sellega koos seal ühe laua töötad või siis ühes kabinetis. Nii et, jah, mingil hetkel oli tõesti lihtsam öelda, et ma ei taha sellest rääkida,» rääkis kapo peadirektori asetäitja Martin Arpo.
Salastatuse reeglid kehtivad endiselt varjatud jälgimises – selles kõige salajasemas osakonnas – töötavatele inimestele. «Ma saan rääkida ainult konkreetselt endast, kuidas kellelgi suhted on aga sellist tööd ei lähe sa afišeerima kõva häälega et ma midagi sellist sa teed. Sa ikkagi räägid et teed tööd ja sa ei täpsusta, mis tööd,» ütles kapo varjatud jälgimise üksuse töötaja.
«Teab lähedane perering – vanemad, õed, vennad, selline esmane, kellega läbi käiakse ja teavad paar lähemat sõpra. Aga mis puudutab suguvõsasse või laiemat tutvusringkonda, siis nemad tõesti ei tea. Neile on lihtsalt öeldud mingisugune teine versioon asjast, mille kohta siis tavaliselt küsimusi ei küsita,» rääkis ühe kapo töötaja abikaasa.