Kuidas ma kiiresti ja valesti politseiautot juhtisin

Nils Niitra
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ilmselt on igas mehes niipalju poisikest, et ta vaatab pättide tagaajamise videoid varjamatu uudishimuga. Enamasti jõuavad politseinike tagaajamisvideod meediasse ilma nende endi taustajututa, ent selle loo kõrval olevas videos kuuldub, kui kõva adrenaliinilaksu mehed sellest kõigest ise said. On kunst püsida ise teel, sellal kui pätt varem-hiljem võssa põrutab. Teine võimalus on visata kurikaela teele niinimetatud siil või blokeerida edasisõit teiste politseiautodega

Nad sõidavad tõesti hästi, arvestades, et alarmsõidukijuhi erikoolitus Laitses kestab kõigest kolm päeva. Kui mina kohale jõuan, seletab politsei- ja piirivalveameti turvataktika- ja alarmsõiduteenistuse peaspetsialist Vello Petmanson loengus, et ideaaljuhul võiks võti olla auto süütelukus valmis, sest kiire on. «Tähtis on ka see, kuidas on auto pargitud,» lisab koolitaja. «Alarmsõiduk peab saama otse välja sõita – et ei oleks mingit tagurdamist.»

Tegelikult räägib Petmanson väga palju turvalisusest, pikivahest ja peatumisteekonnast. Politseinikud pole elukutselised rallimehed. Alarmsõidukijuhi kolmepäevane koolitus jaguneb enam-vähem võrdselt teoreetilise ja praktilise õppe vahel.

«Omal ajal võtsime eeskuju soomlastelt ja nemad on juba selle vea ära teinud, et võtsid endale õpetajateks rallisõitjad,» räägib Petmanson. «Selle tõttu hakkas õnnetuste hulk hoopis kasvama. Alguses on sul paremad sõiduoskused kui kahe nädala eest, aga enesekindlus kasvab paraku veel rohkem. Kui sa pole aasta pärast trenni teinud, siis ongi alles ainult enesekindlus, mis võib kätte maksta.»

Saan teada, et Inglismaal on politseinikele reegel: tagaajamise puhul ei tohi minna eessõitjale lähemale kui kaks sekundit. «Hoidke suuremat pikivahet,» rõhutab Petmanson. Liigselt riskida ei tohi. «Kui kellelgi on nuga kõril, peame me kindla peale kohale jõudma,» lisab ta.

«Me ei tohi riskida lisaks ühegi eluga. Tormatakse näiteks peretülidele liigsete riskidega – tuleb väljakutse, et mees peksab naist ja tuleb kiiresti kohale minna,» räägib ta.

«Siis tormatakse, aga tegelikult on see peretüli kestnud juba tunde, võiks öelda, et isegi aastaid. Kas sa jõuad sinna minut hiljem või varem, pole määrav.» Petmanson toob näiteid: politseiekipaaž tormas pangaröövi väljakutsele ning Tehnika ja Luise tänava ristmikust otsustati punase tulega ja ilma kõrvale vaatamata üle minna. «Sealt ei ole lihtsalt võimalik punase tulega üle sõita,» lisab koolitaja.

Kiiresti ja valesti

Nüüd algab koolituse praktiline pool, suundume õue ja igaühele antakse auto. Enamik on politseivärvides sõidukid, mina istun eravärvides Škoda Superbi, millega politsei käib tee ääres kiirust mõõtmas. Kõigepealt lasevad koolitajad meil seista selle koha peale, mis saab olema meie arvates 80-kilomeetrise tunnikiirusega sõiduki pidurdusmaa. Enamik hindab maad tegelikkusest lühemaks.

Nüüd läheb elu põnevamaks, alul sõidame ringrajal politseiauto järel, et saada selgeks õige sõidujoon. Seejärel juba 70-kilomeetrise tunnikiirusega otse kurvi, enne seda järsk pidurdus. Tempo võtab vahepeal olemise õõnsaks, sest tavaliselt ma nii ei tee. Niipalju jääb eelnevast jutust pähe, et enne kurvi võib ABSiga varustatud autoga julgelt ja järsult pidurdada, aga kurvis enam ei pidurdata.

Autos on raadiosaatja, mille kaudu mulle korraldusi jagatakse. Rooli väntsutamisega pingutan hirmsat moodi üle – mulle seletatakse, et piisab täiesti poolpöördest, aga harjumus on visa kaduma. «Siin piisab poolest pöördest, aga see pööre peab olema kiire,» kostab raadiosaatjast. «Käsi risti roolil ei keera!»

Olen hämmelduses, kui palju väntsutamist autod kannatavad, ilma et teelt välja sõidaks. Tõsi, vahepeal laseme piduritel jahtuda. «Käed on roolil, sina ka, Toyota,» räägib hääl. «Jälle gaasi, tugev pidurdus ja pool pööret. Ja kasutage ära kogu tee laius – tulete paremasse serva ja seejärel lähete künka vasakusse serva. Mitsubishi, kurvis pidurit ei kasuta! Kuhu, Toyota, kuhu!»

Asi on vist nii lootusetu, et Škoda käsutatakse raja äärde ja kuulen, et «kiirus on sul hea, aga kõik muu on halb». «Kurvi tuleb lõigata siis, kui see sinu jaoks avanema hakkab – praegu sa lõikasid vara sisse ja hakkasid kiirusega välja kanduma,» kuulen moraali. Nüüd vajutab mees gaasi ja kipun juba järgmises kurvis toolilt maha vajuma. «Siit nüüd lõikad sisse, täielikult siia äärde, siis pidur, kiire roolipööre ja teise äärde.»

Petmanson lohutab, et päris kõike ma valesti ei teinud, ehkki lihvimisruumi on omajagu. «Esiteks nähakse rooli kallal hirmsat moodi vaeva ja siblitakse kätega ühele ja teisele poole,» räägib ta. «Inimene on olemuselt laisk ja oleme selle rooli taga ka natuke laisad. Keerame ühe käe pöördega nii vähe, kui vaja on. Sellest piisab.»

Kummi ei vilista

Kummivilistamine on küll tagaajamisfilmides vajalik element, ent päriselus viitab see läbilibisemisele. «Kui rehv on libisemise piiri peal, siis on maksimaalne sidestus,» seletab Petmanson.

Kiirete sõitude puhul teatakse, et kurvi tuleb lõigata, ja seetõttu minnakse liiga vara kurvi lõikama. «Ollakse juba enne kurvi kurvis sees, aga see on tegelikult kõige aeglasem kurvi trajektoor, kui olen kurvi sisemises ääres. Kurvi tuleks lõigata, aga mitte kurvi algul, vaid lõpus.»

Petmansoni sõnul pööratakse politseisõiduki juhi koolitusel ohutusele suurematki tähelepanu kui pelgale sõiduoskusele. Oluline on ohte ette näha. Alarmsõidu suurte kiiruste puhul need ohud võimenduvad.

Väljakutse korral otsustab roolis istuv politseinik vastavalt oludele, millise kiirusega ta sõidab. «Kui saab sõita ainult viiekümnega, siis tulebki sõita viiekümnega,» täpsustab Petmanson. Loomulikult on erineva tähtsuskategooriaga väljakutseid. Oma ehituselt on politseiautod samasugused nagu tavamasinad, ent väljakutsete jaoks soetatavad masinad on lihtsalt võimsama mootoriga.

Esiteks õpetatakse rooli käsitsemist, pidurdamist, ka käed lahti pidurdamist – näidatakse, et pidurdamise ajal ei pea end rooli taga kätega kinni hoidma. «Inimest hoiab kinni rihm ja ABS reguleerib omakorda pidurdust,» selgitas Petmanson. Sellele lisanduvad ohust kõrvalepõike harjutused.

Samuti saavad politseinikud aimu, kuidas on võimalik läheneva sõiduki kiirust silmaga hinnata (tegelikult ei olegi). Harjutatakse ka vilkurite ja sireeniga sõitmist. «Me anname oma tegevustest märku nende seadmetega, aga peame ka ise teadma, kuidas seda tajuvad teised inimesed,» lisab Petmanson. Ükski politseinik ei tohi istuda alarmsõiduki rooli ilma selle koolituseta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles