Politseinike eest põgeneja: joobes ja loata

Postimehega vestelnud politseinike sõnul tuleb neil tagaajamisi ette paaril-kolmel korral aastas, enamasti on põgenejad joobes ja sageli ka juhiloata, ent tihti ka alaealised, kelle arvates on eest ära kihutamine põnev.

Kinnipidamiseks kasutatakse nii autodest moodustatud teetõkkeid kui ka niinimetatud siile, mis lõhuvad põgeneja rehvid. Erandjuhtudel on sõidukeid ka teelt välja rammitud.

Põhja prefektuuri piirkonnapolitseinik Kaisa Kajo on kutsemeisterlikkuse võistlustel paljudele meeskolleegidele aja peale vigursõidus koha kätte näidanud. Viimastel aastatel on ta mitmekümne võistleja seas alati esimese viie hulgas.

Kajo on pidanud maanteel sõitma ka 220-kilomeetrise tunnikiirusega, et jõuda peretüli lahendama. Alarmsõidu käigus pole Kajo seni avariisse sattunud, ehkki paaril korral aastas tuleb ette ka tagaajamisi. «Töötan maapiirkonnas ja siin on kõige tüüpilisemad põgenejad poisikesed, kes on joobes ja kellel pole lube,» lausus ta.

Nii näiteks sõitsid purjus alaealised Kajol Kuusalus eest ära, Kajol oli politseibuss ja lastel BMW. «Nad valisid metsateed, lootes kuhugi peitu minna, seiklesime siis selle bussiga niimoodi, et oksad ja juurikad kolksusid päris korralikult vastu katust ja põhja,» meenutas Kajo.

«Ma ei teadnud ise ka enam lõpuks, kus ma olen. Saime nad ikkagi kätte, sest neil sai vist kütus otsa. Neid oli väikses BMWs seitse tükki – ei ütleks, et see sõit oleks olnud väga ekstreemne, aga mul oli küll selline tunne, et nüüd on kõik vilkurid katuselt kadunud. Arvan, et pool tundi kestis see küll.»

Enamasti veedavad sellised tegelased kuni kuu aega arestimajas. Nende tagaajamist niisama kergelt pooleli ei jäeta, ent teisalt sõltub palju olukorrast. «Samas ei tasu ka järele kihutada sellise riski piiril, et võid iga hetk ise teelt välja sõita,» lisas Kajo. «Küll ta hiljem kätte saadakse.»

250 kilomeetrit tunnis

Põhja prefektuuri kesklinna jaoskonna välijuht Henry Murumaa ei ole kutsevõistlustel naiskolleeg Kajoga rinda pistnud, sest tema ise teebki vigursõidurada. «Enda ülespandud rajaga olen teda alati võitnud, aga olen saanud ka rada ise rohkem läbi sõita,» muigas Murumaa.

On Murumaagi pidanud kurjameid taga ajama. «Olen sõitnud maanteel 240–250-kilomeetrise tunnikiirusega,» rääkis ta. «Praegu töötan Tallinna kesklinnas ja siin on kiirused väga väiksed – ohutuse mõttes on maksimaalne kiirus 20–30 kilomeetrit tavaliiklusest nobedam.»

Igal juhul on tal 15 aasta jooksul politseinikuna ette tulnud kümneid tagaajamisi, enamik neist jääb maakohas töötamise aega. «Siis võis neid ette tulla ka korra nädalas,» rääkis Murumaa. Kas maal elavad siis jõrmimad mehed kui linnas?

«Võib-olla neil noortel pole seal piisavalt mõistlikku tegevust ja nad võtavad omavahel mõõtu, kes politsei eest rohkem ära sõidab? Maal tuleb ka sagedamini ette, et ollakse sõbra juures, kodu jääb viie kilomeetri kaugusele ja siis otsustakse joobnuna sõita.»

Murumaa sõnul kerkib tagaajamise käigus küll adrenaliinitase, aga autost väljudes ja inimest raudu pannes tuleb emotsioonid jälle maha suruda.

«Olen näiteks ajanud mööda Tallinna tänavaid ja parke mootorratturit taga – mootorrattur saab igale poole ära põigata, aga adrenaliin oli üleval ja suutsin sabas püsida. Lõpuks parkis ta ratta oma koduhoovi ja kadus teadmata suunas. Ju ta end tuppa peitis.» Sel sõidul tuli sirgetel ületada ka linnatingimustes sajakilomeetrine tunnikiirus.

Turvaline siil

Murumaa koolitab ise teisi politseinikke siili kasutama ja see on sootuks midagi muud, kui oleme harjunud nõukogude ajast ette kujutama. «Siile on tõesti vähe, aga need peaks olema igas sõidukis,» lausus ta. «Teisalt nõuab nende kasutamine väga hoolikalt läbi mõeldud strateegiat.»

Nüüdisaegne siil on plastiku ja kummi segust lõõtsadega kokkupandav ja väiksesse karpi mahtuv neljakandiline seadeldis. Teele visates jookseb siil liigenditega lahti ja selle peal on nõelad püsti, nõeltel omakorda korgid.

«Siilid on niivõrd turvalised, et kui auto sinna otsa sõidab, ei plahvata rehv pauguga puruks, vaid jookseb umbes 500–600 meetri jooksul tühjaks,» selgitas Murumaa. Siili asetamine teele käib kiiresti.

Politseinikud peavad teinekord riskima, hädavajadusel ka sõiduki teelt välja rammima. «Meie eesmärk on see joobes juht – ja enamasti nad on joobes – liiklusest kõrvaldada, sest ta ohustab teisi liiklejaid,» lisas Murumaa.

Liikluspolitseinik Aldis Adelmani tööpiirkonnaks on terve Eesti ja tagaajamisi tuleb ette paar-kolm korda aastas. «Kõik tagaajamised on stressirohked,» tunnistas ta. Adelmani kõige kiirem sõit on samuti olnud üle 200 kilomeetri tunnis – kiirus on nii suur, et tegelikult ei jõudnud spidomeetrit jälgida. Viimane tagaajamine oli tal Jõgevamaal Mustvee kandis, kus tegu oli joobes ja loata juhiga.»

«Meil oli mitu ekipaaži, hakkasime kombineerima, kuidas sõiduk peatada, üks politseimasin sõitis pikalt eest ära ja pani teele siili,» rääkis Adelman. «See teekond lõppes kümmekonna kilomeetri pärast. Tühjade rehvidega auto läks juhil käest ära ja tegi pirueti.»

Politsei tagaajamine lõppes rammimisega

Alloleval videol nähtav kokkuvõte mullusest joobes juhi tagaajamisest Põlvamaal on eriline seepoolest, et tagaajamine kestis väga pikalt ja lõpuks tuli mees teelt välja rammida. Ent veel teeb video eriliseks see, et taustal kuuleb politseinike endi vestlust, mis sisaldab tõepoolest ka roppusi, ent on säärases olukorras meeste puhul täiesti mõistetav. Tuli ju joobnut mööda kaerapõlde taga ajada, esimesest teesulust suutis ta aga kraavi kaudu mööda pääseda.