Praegu Peipsiääre külatänavaid ääristavad sibulavanikud on nagu kunstiteosed. End eluaegseks sibulakasvatajaks nimetav Kasepää küla elanik Maria Svinkova (57) tunnistab, et rooga, milles ta neid mugulaid ei kasutaks, vist polegi. Mees haukavat sibulat lausa toorelt.
Peipsi järve äärseid ridakülasid mööda kulgedes tundub, et selline idüll pole lihtsalt võimalik. Kusagil põleb mets, teisal on üleujutused või sõjad, siin aga uskumatult rahulik. Järvevesi on peegelsile, siin-seal võib näha kaldale tõmmatud paate.
Tänavaid ääristavate – üllatusena üldsegi mitte potisiniste – eramute taga kulgevad pikad ja kõrged sibulapeenrad, mille vahel võib siin-seal märgata naisi, kes neidsamu vanikuid meisterdavad. Töö jääb katki vaid siis, kui maja juures peatub mõni auto, ja loomulikult pälvib see ka naabrite tähelepanu.
Sibulavanikud on uus trend
Endine Kallaste juuksur Maria Svinkova on eluaeg sibulaid kasvatanud. Varem oli ikka nii, et kui päevatöö tehtud, kulusid õhtutunnid peenarde vahel, puhkepäevadest rääkimata.
Pisarakiskujatega on tema suguvõsas tegeldud aastasadu, ehkki Svinkova ei tea täpselt, kas tema vanausulistest esivanemad tulid Kasepääle Valge mere äärest või kusagilt mujalt. Igatahes sigurit, omaaegset hitt-taime, ei kasvatanud siin juba tema vanavanemad. Ikka põhiliselt sibulat. Ja sortki on ikka üks – «Bessonovski» –, mis saanud nime Venemaal või Valgevenes asuva külakese järgi.
Svinkova sõnul nõuab sibulakasvatus palju hoolt, sest tegemist on otsast lõpuni käsitsitööga. Kevadel algab see kõrgete peenarde kaevamisega, et kaitsta köögivilju uputuse eest – nagu see näiteks tänavu kevadel oli.
Nii enne kui ka pärast tippsibulate mahapanekut tuleb peenrad korduvalt rehaga üle käia ning eks rohimisele ja umbrohu ning kana- ja lehmasõnniku tassimiselegi kulu aega ja vaeva. Svinkova näitab naerdes oma tööst parkunud käsi: «Need polegi enam käed, vaid rehad!»
Valminud sibulad, need, mille pealsed kuivama on hakanud, tuleb ükshaaval peenrast välja tõmmata ja umbes nädalaks kuivama panna. Selleks on Svinkovid teisele poole teed ehitanud spetsiaalse avatud kuuri, et tuuleõhk läbi käiks.
Seejärel tuleb saak sorteerida – millised mugulad lähevad müügiks, millised vanikute põimimiseks. Neid viimaseid on Peipsiääre naised hakanud punuma alles uuemal ajal, sest linnainimestele ja välismaalastele lähevad vanikud kenasti kaubaks.
Talvise sokikudumisega kipub põimimiskunst küll meelest minema, kuid uuel suvel ei kulu kolme kilo sibula kokkusidumiseks taas üle veerandtunni. Suuremad, neljakilosed pundid lähevad kaubaks 100 krooni eest, väiksemad 75 krooniga.
Rikkus tuli Leningradist
Kui veel kümme aastat tagasi kostis sibulakasvatajate suust üksmeelset kaeblemist Poolast sisseveetava odava mugulsibula üle, siis nüüd seda ei kuule. Ilmselt on odava konkurentsiga harjutud.
Pealegi kannatab kohalik kraam igasugust kriitikat ja Svinkova sõnul küsib tema praegu sibulakilo eest igatahes 15 krooni. Naine kinnitab, et kindlasti leiab ka odavamat kaupa, aga kõik see selgub peatselt Kallastel peetaval laadal, kuhu kõik, ka naaberkülade sibulakasvatajad päris kindlasti lähevad.
Muidugi ei anna seda ainsat suuremat tulupäeva võrrelda omaaegsete Leningradi trettidega, ehkki Svinkovid on oma Moskvitši ja Žiguli juba ammu BMW vastu vahetanud.
«Olid alles ajad,» õhkab perenaine, meenutades, kuidas nende pere ühe suvega viis-kuus tonni sibulaid üles korjas ja maha müüs. Mis seal siis keerulist oli, auto järelkäru vilju täis kühveldada ning juba õhtul Neevalinna Kuznetšnõi, Kirovski või Sennoi turu poole teele asuda.
Ööbida sai kohapeal autos või turu ühiselamus, et kauplemisega varahommikul alustada. «Leningrad sõi kõik ära,» muheleb naine. «Kõik siinsed inimesed hakkasid tänu Leningradile hästi elama.» Värviteleviisori raha võis teenida paari päevaga ning bensiinile kulunud tühiseid kopikaid ei lugenud keegi.
Svinkovid kärutasid selle linna vahet, eriti kui nad ka kasvuhoonekurkidega tegelesid, suisa ülepäeviti. «Tore on seda kõike meenutada, olime siis ju noored,» mainib naine. «Raske oli küll, aga me ei tunnetanud seda raskust. Mitte nii nagu praegu, et istud õhtul väsinuna maha ja mõtled, et jumaluke, milleks mulle seda kõike vaja. Aga vaja on!»
Konkurents naabritega
Kunagine suurmüük on ammu möödanik – riigipiiri tõttu ei vea keegi sibulat Peterburi ja Eesti riik kibedaid mugulaid kokku ei osta. Aiadki on kokku kuivanud, sest noorsugu ei taha maal rügada. «Vähemalt mitte minu kaks poega, kes elavad Tartus,» märgib Svinkova ohates.
Pojad olevat paraku töötud ja ägavat pangalaenude küüsis. «Eks ema ikka jõudumööda aitab... Kui lapsi aitama ei peaks, saaksime kenasti hakkama. Aga neilgi on ju juba lapsed, kes käivad koolis, ja kõik maksab.»
Naabrite vahel, kellega muidu suurepäraselt läbi saadakse, on müügiedukuse või -edutuse tõttu kerget konkurentsi tunda. Svinkova ei tea mitte ühtki Kasepää küla elanikku, kes sibulat ei kasvataks.
Ostjateks on ju nüüdisajal vaid need, kes külast läbi sõidavad. Kui mõne majapidamise ukse ees ostu-müügitehinguks läheb, käib kindlasti peast läbi, et miks just naabrilt ostetakse.
Tartu turule polevat aga mõtet minnagi, sest seal tegutsevat aasta läbi ühed ja samad ülesostjad ning müügikohta, nagu Svinkova kuulnud on, olevat niisama tulijal võimatu saada. Seepärast ta parem ei üritagi.
Kuna aga sibul on tervise pant, vitsutavad Svinkovid seda tõeliselt suurtes kogustes. Maria kalurist abikaasa haukab sibulat supikõrvasena lausa toorelt. «Sööb nagu õuna,» täpsustab naine. «Ise armastan kah sibulat väga. Tõstan taldriku suppi täis ja hakin terve mugula peale. Meil on kõik toidud sibulaga.»
Augustiga saab Peipsi-äärne sibulaäri otsa. Kasepäält läbisõitjaid jääb septembris päris väheks ning perenaine viib mustad sibulaseemned ja tippsibulad pööningule uut kevadet ootama.
Peipsiääre talvesalat
• 1 kilo sibulakuubikuid
• 1 kilo porgandikuubikuid
• 1 kilo tomatikuubikuid
• 1,5 kilo suvikõrvitsa- või punapeedikuubikuid
• 1,5 liitrit päevalilleõli
• 1 spl 30-protsendilist äädikat
• Maitse järgi soola ja suhkrut
Kuumutada kogu kraami 20 minutit õlis ja panna purki