Ühest traagilisest sündmusest, mis pealtnäha võiks puudutada vaid selle vahetuid osalisi (ja nende lähedasi), võib kasvada kuudepikkune sündmuste jada. Sellest saab lugu, mis jõuab teleekraanidele kõikjal maailmas. Lugu, mida hakatakse tõlgendama, tehes suuri üldistusi või kasutades seda oma propagandas.
Juhtkiri: ühe surma üleilmne kaja
26. november 2014, 11:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
9. augustil pidas politseinik väikeses Fergusoni linnas Missouri osariigis USAs kinni 18-aastase mustanahalise noormehe, keda kahtlustas röövis. Rüseluse käigus tulistas politseinik noormeest surmavalt. Nüüd otsustas vandekohus, et politseinikule ei esitata süüdistust tapmises. Linnas puhkesid seepeale taas nii meeleavaldused kui ka vägivaldsed rahutused.
Silt nende küljes on: valge politseinik laskis maha mustanahalise ja kohus andis õiguse politseinikule. Plakatil «Mustanahalise elu loeb» väljendub ju kahtlus ja süüdistus, et politsei ning kohtu hoiak on vastupidine, et nad ei käsitle mustanahalise inimese surma samaväärselt valge inimese surmaga – süüdistus rassilises diskrimineerimises.
Ühel pool on õigusriik oma seaduste ja kohtuotsuseni jõudmise protseduuridega. Vandekohus kaalus kõiki neile esitatud tõendeid ning leidis, et politseinikule ei saa esitada süüdistust tapmises. Ja kindlasti ei saaks nimetada õiglaseks kohtupidamist, kus otsus langetataks mõne tänaval protestiva grupi «õiglustundele» vastavalt, mitte tõenditele ja seadustele tuginedes. Selline asi poleks kaugel lintšimisest.
Teisel pool on USA mustanahalise vähemuse seas sügavalt juurdunud usk, et neid diskrimineeritakse. Seda usku toetab nii tegeliku diskrimineerimise ajalugu kui ka muuhulgas kriminaalsest subkultuurist pärit viha politsei vastu. See usk püsib isegi siis, kui faktiliselt diskrimineerimist pole, vaid vastupidi, võimud püüavad seda vägagi teadlikult vältida. Sotsiaalsed ja kultuurilised vastuolud ei kao paraku pelgalt sellega, kui võim muudab oma käitumist.
Kõnealusel juhul on näiteks öeldud, et Fergusoni linnas, kus mustanahalised on selges enamuses, on politseinikud valdavalt valgenahalised. Pole vaja olla raketiteadlane, oletamaks, et küllap rõhutab rassiline erinevus kohaliku kogukonna enamuse ja korrakaitsjate vahel niigi valitsevat usaldamatust. Kusjuures, kui mõne piirkonna jaoks valitaks politseinikeks eelistatult tumedanahalisi, oleks seegi diskrimineerimine – tõsi, seda nimetatakse positiivseks diskrimineerimiseks.
Fergusoni rahutused on kurb näide sellest, kuidas ühe inimese mõne pingelise sekundi jooksul langetatud otsus võib süüdata tulekahju, mille kuma ulatub meedia vahendusel üle kogu maailma.