Kolm õõvastavat lugu Kongo naiste kannatustest

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

36-aastane Marie sosistab oma lugu rääkides ega suuda ajakirjanikule otsa vaadata. Kingakaupmehena sõidab ta tihti bussiga ringi, et Ida-Kongo kõrvalistes paikades jalavarje müüa. Ühel korral läks buss keset metsateed katki. Kuna jalgsi ta oma raskete kompsude tõttu edasi liikuda ei saanud, otsustas ta kutsuda jalgrattatakso. Enne kui see kohale jõudis, piiras üks kamp ta ümber. «Kui ma nägin naisi, mõtlesin, et olen päästetud,» meenutab ta. Nii see aga ei läinud. Naised – laigulised riided seljas ja relvad käes – vaidlesid oma rühma meestega, kes Marie «endale» saab. Naised võitsid.

Nad küsisid, miks mina siin äri ajan, kui nemad nälgivad. Siis kutsusid mind paksuks. Üks neist hakkas sõrmi Mariele jalge vahele toppima, teine üritas sama teha, aga käega. Vaimne ja kehaline ahistamine kestis neli päeva järjest. Naine pidi teesklema, et tunneb naudingut, kui nad teda ründavad. Neljandal päeval jooksis tal tupest sedavõrd ohtralt verd, et ahistajad jätsid järele. Nad tahtsid ohvri tappa, kuid grupi meesliikmed polnud nõus. Pärast üheksat päeva kestnud piinamisi lubasid mässulised tal minna.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles