Suvel parlamendi juhatusele üle antud eetikakoodeks rahvaesindajates erilist vaimustust pole esile kutsunud, valitseb kas vaikus või avaldatakse arvamust, et mõtleme veel, ning kolmandad leiavad, et tegelikult on see üldse tarbetu, kuna individuaalsest ja ühiskondlikust sisemisest kompassist piisab.
Suvel poliitikast lahkumisest teatanud riigikogu liige Ene Ergma, kes eelolevatel valimistel siiski jälle kandideerib, tõi saates välja kitsamale grupile, näiteks teadlastele loodud eetikakoodeksi, Ergma sõnul on sellist koodeksit märksa lihtsam kirjutada kui poliitikute oma, sest teadlased jagavad ühiseid väärtusi, vahendas ERR Uudised «Vabariigi kodanikke».
Vandeadvokaat Allar Jõks on poliitikute eetikakoodeksi veendunud toetaja, ta märkis, et iga pool, kus ta on töötanud, on tema tegevust reguleerinud eetikakoodeks, see dokument on tema sõnul iseenesest mõistetav, sest tegemist on mõõdupuuga, see, kas koodeks aitab poliitikat eetilisemaks muuta, ei omagi Jõksi arvates tähtsust, oluline on see, et on mõõdupuu.
Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni aseesimees Kaarel Tarand leiab, et erakondade liikmed pole vabad ja see on probleem, sest kui poliitik on mingist vabadusest mingi hüve nimel loobunud, siis ei saa neist rääkida kui riigimeestest ja seda ükski eetikakoodeks ei paranda.
Tarand ei välista poliitikute eetikakoodeksit, aga tänapäeva koodeksid on kunagiste aukoodeksite tuletised, vanasti aga oli au kas seisusega või tsunftiga piiratud nähtused, Tarand rõhutas, et riigikogu liikmed ei saa olla üksteise suhtes kohtumõistjad, riigikogu pole tekkinud saadikute enda tahte tulemusena ja nad ei saa tsunfti kopeerida.