Süüria ja Iraagi konfliktikolletest tulevad igapäevased teated meenutavad ka 2014. aasta lõpus, et kuigi pärast 1990ndate alguse Balkani ja Rwanda sündmusi ei kahtle keegi, et vägistamine võib olla ka sõjakuritegu, pole selline vastase, tema kogukonna või teinekord ka sootuks süütute konflikti jalgu jäänud tsiviilisikute alandamise ja hävitamise viis kuhugi kadunud.
ÜRO Julgeolekunõukogu mõistis 2008. ja 2013. aastal vastu võetud resolutsioonides seksuaalvägivalla kui sõjataktika hukka ning pani ametisse seksuaalvägivalla lõpetamise erisaadiku. Sel kohal on praegu Zainab Hawa Bangura Sierra Leonest, riigist, mille kodusõjas aastatel 1991–2002 vägistati üle 200 000 naise.
«Rahvusvahelise õiguse kontekstis hakkasid normid nihkuma 1990ndate alguses, kui kahe konfliktiga kaasnenud kohutav seksuaalne vägivald pälvis rahvusvahelise kogukonna tähelepanu,» kirjutas Ted Alcorn tänavu juunis meditsiiniajakirja Lancet.
Alcorn viitas Jugoslaavia sõdadele, kus vägistati ja seksuaalorjastati kümneid tuhandeid naisi, ning 1994. aasta Rwanda genotsiidi, kus hutu võitlejad vägistasid ja piinasid seksuaalselt saja päeva jooksul umbes 100 000 tutsi naist.