Poliitikateadlase Tõnis Saartsi sõnul on Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) suurimaks probleemiks olnud pidev liidrikriis ja usaldusväärsuse ning jõulisuse defitsiit.
Saarts: sotsid peavad puudliimagost vabanema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saartsi sõnul on sotsidel läbi ajaloo puudunud partei sõnumi ja imagoga kokku minev liider ning lisaks ei tea sotse valides iial, millistest põhimõttelistest punktidest kas parem- või vasakerakondadega diili tehes taas loobutakse.
«Kui liidrikriis suudetakse lõpuks ületada ja puudliimagost vabaneda, siis võiks SDE Eesti poliitikamaastikul minu meelest senisest olulisemat rolli mängida,» leidis Saarts.
Seni ei ole sotsiaaldemokraadid tema hinnangul jätnud muljet, et tegemist on erakonnaga, kes jõuliselt oma sihtgruppide huvide eest seisaks. «Pigem peetakse sotse parempoolseteks, pehmeteks ning järeleandlikeks,» ütles ta.
Samas nentis Saarts, et erakonna toetusnäitajad on olnud üsna stabiilsed ja SDE kohta head ning seetõttu ei saa öelda, et Tallinna koalitsiooni minek oleks suure hulga endisi valijaid erakonnast eemale peletanud. Kui õige või vale samm see oli Keskerakonnaga koostööle asuda, seda näitavad Saartsi sõnul 2011. aasta valimistulemused.
Saartsi sõnul pole sotsiaaldemokraatlikud parteid läbi ajaloo Eestis kuigi tugevad olnud.
Eesti vasakpoolsus sai tema sõnul aga eriti tugeva hoobi seoses 1924. aasta kommunistide mässuga, mille tulemusena said endale märgi külge ka mitmed mõõdukamad pahempoolsed erakonnad.
«Seos sotsid = kommunistid = endised = Eesti vaenlased, töötas päris hästi ka 1990. aastatel, kuid see pole ainuke põhjus, miks sotsiaaldemokraatlik ideoloogia pole Eestis eriti juuri ajanud,» märkis Saarts.
Ta tõi võrdluse, et kui vaadata edukaid vasakpoolseid parteisid teistes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides, siis on tegemist kas endiste kommunistlike parteide järglasparteidega (näiteks Leedus, Ungaris, Poolas), kes pärisid eelkäijatelt tugeva parteiorganisatsiooni, või on nad taastekkinud ühiskondades, kus on juba ajalooliselt olnud tugev sotsiaaldemokraatlik traditsioon (näiteks Tšehhis).
Eestimaa Kommunistlik Partei oli 1990. aasta alguseks igasuguse legitiimsuse kaotanud ja seetõttu oli Eesti oludes transformatsioon kommunistidest sotsiaaldemokraatideks Saartsi sõnul praktiliselt võimatu. Samas aga oli ka ajalooline sotsiaaldemokraatlik traditsioon pea olematu.
«Eesti sotsid alustasid seetõttu sisuliselt tühjalt kohalt ja ilmselt oleks neid saatnud suurem edu, kui poleks olnud palju jõulisemat ja tugevamat konkurenti Keskerakonna näol, kes nende potentsiaalse valijaskonna suurema vaevata enda poole tõmbas,» rääkis ta.
Praegu on SDE-l Keskerakonna kõrval Saartsi arvates raske omanäolise programmiga pilti tulla, kuid tema arvates pole erakond seda isegi teha üritanud.