Kümne aasta taguse jaanuaritormiga seotud ametite esindajate hinnangul on 2005. aasta 9. jaanuaril Eestit tabanud tormi ja üleujutuste üks olulisimaid õppetunde see, et inimesed peaksid hoiatust tõsiselt võtma.
Jaanuaritormi õppetund: inimesed peavad tormihoiatust tõsiselt võtma
/nginx/o/2013/06/13/1827734t1hc32a.jpg)
9. jaanuar 2015, 16:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2005. aasta alguses päästeameti peadirektor olnud praegune keskkonnaminister Mati Raidma ütles täna keskkonnaagentuuris toimunud jaanuaritormi konverentsil, , et Eesti peab jõudma olukorda, kus inimesed usaldavad ilmateenistuse prognoose ja järgivad tormi eel antud päästeameti soovitusi.
Raidma nentis, et kuigi tormihoiatused jõuavad inimesteni, ei võta nad neid arvesse ja ei muuda vastavalt sellele oma plaane ja käitumist.
Raidma märkis, et sageli ei osutu torm nii tugevaks, kui ilmateenistuse prognoos näitab ja see võib tekitada inimeses tunde, et tormihoiatusi ei tasu tõsiselt võtta, kuna nende täpsuses ei või kindel olla.
«Inimestel tuleks muuta oma mõttemaailma. Tormihoiatus ei on mõeldud selleks, et tuleb valmis olla, see ei tähenda, et torm kindlasti täie jõuga kohale tuleb. Ja kui torm ei tule nii hull, kui hoiatatud, siis tuleb olla rõõmus, et ei tulnud, mitte olla vihane, et miks ma loll jooksin ja võtsin tarvitusele abinõusid, kuigi tormi ei tulnudki,» rääkis Raidma.
Ilmateenistuse sünoptik Taimi Paljak rääkis, et tormi liikumist ei olegi võimalik täpselt sajaprotsendiliselt ette ennustada, kuna see sõltub väga paljudest muutujatest.
Tema sõnul oli jaanuaritormi õppetund see, et hoiatused peaksid tulema ühest kohast, et inimesed ei eksiks ära internetimaailma, kust saab vastuolulist infot.
«Me peame jõudma selleni, et me suudame veenda inimesi reaalsest ohust. Selles vallas tuleb veel edasi tegutseda,» tõdes Paljak. Ta märkis, et selles osas on suur roll ka meedial, et ajakirjandus oskaks kasutada õigeid termineid. Ta tõi näiteks, et kui mõni uudisteportaal võib nimetada saabuvat tormi kõlavalt maruks, kuid tegelikult on maru sünoptikute jaoks kindel termin.
Ka Lääne päästekeskuse juht Ivar Kaldasaun märkis, et sõnumi usaldusväärus on oluline. Ta meenutas, kuidas mullu kevadel käisid päästjad Sindi üleujutuse eel inimeste kodudes ja üritasid neid veenda kodudest lahkuma. Inimesed aga ei uskunud, et vesi võib nende kodudeni jõuda. Kui vesi aga Sindis uuselamurajooni siiski üle ujutas, siis tuli majaomanikud paatidega evakueerida.
Kliimateadlase Ain Kallise sõnul ei ole need probleemid omased mitte ainult Eestile, vaid kogu maailmale. Ta tõi näiteks, et Ameerika Ühendriikides ei soostunud inimesed tormi lähenedes oma kodudest lahkuma. «Kui aga päästjad küsisid inimeste lähedaste telefoninumbreid, kellega saaks nende hukkumise korral ühendust võtta, siis muutsid nad enamasti meelt,» märkis Kallis.
Kaldasauna sõnul on päästeamet täna oluliselt paremini ette valmistatud kümne aasta taguse jaanuaritormi sarnaste sündmustega toime tulemiseks. Päästjatel on nüüd olemas võimsad pumbad, millega on võimalik üle ujutatud aladel veemassiive ära suunata.
Näiteks Pärnus on päästjate jaoks täpselt paika pandud, kuidas tuleb veetaseme tõusu korral käituda.
Kui veetase on tõusnud 130 sentimeetrini üle keskmise, hakkavad päästjad olukorda reaalajas jälgima ja teiste ametkondadega suhtlema, et veetaseme edasise tõusu korral valmis olla. Päästeameti jaoks on Pärnus veetaseme tõusu kriitiline piir 160 sentimeetrit üle keskmise: Siis tekib juba olukord, kus vesi hakkab linnatänavatele tungima ja häiritud on elutähtsad teenused, näiteks ei ole kiirabiautol enam võimalik iga maja juurde sõita. Kui veetase on tõusnud Pärnus 220 sentimeetrini üle keskmise, tähendab see päästjate jaoks seda, et ohustatud aladelt tuleb hakata inimesi evakueerima.
Keskkonnaagentuuri teatel aitas kümne aasta tagune jaanuaritorm kiirendada ilmateenistuse töö hõlbustamiseks vajalikke tegevusi ning praegu on ilmateenistus suuteline prognoosima ilma palju täpsemalt ja edastama andmeid operatiivsemalt.
Mitte kaua peale tormi ühines Eesti Läänemere veetaseme prognoosisüsteemiga HIROMB. Samuti on HIRLAM prognoosandmed muutunud usaldusväärsemaks ja kättesaadavamaks. Merealade kohta koostatakse ja uuendatakse 24 tunni tuule ja lainetuse prognoose sagedamini, ühtlasi on need ka lihtsalt leitavad ilmateenistuse veebilehelt.
Võrreldes 2005.aastaga on rannikualadele lisandunud 14 automatiseeritud jaama, mis mõõdavad tuule kiirust ja veetaset. Jaamade töökindlus on aastakümnega oluliselt paranenud ja reaalaja andmed pidevalt kättesaadavad.
2008. aastal paigaldati Sürgaverre uus ilmaradar, mis kuulub Põhjamaade radarsüsteemi ning hõlbustab just lähitundide ilmaprognoosi, näitab võimalike äikesepilvede tekkekohti ning frontide liikumist. Lisaks uuendati ka Harku radarit.
Samuti edastab ilmateenistus praegu oma kodulehel reaalajas jälgitavaid radaripilte, veetaseme andmeid, asukohapõhiseid prognoose ja mereprognoose. Lisaks on ööpäevaringselt kättesaadavad igatunnised vaatlusandmed ning hoiatuste kaart, mida uuendatakse vastavalt ilmaolude muutumisele.
Viimaste aastate kõige raskemate tagajärgedega torm jõudis Eestisse 9. jaanuaril 2005. Tuule kiirus ulatus Kihnu saarel puhanguti 38 meetrini sekundis. Sisemaal olid tuuleiilid kõige tugevamad Viljandimaal, ulatudes 29 m/s. Pärnus tõusis veetase 295 sentimeetrit üle keskmise ja rannaäärse piirkonna tänavad jäid vee alla. Suuremad üleujutused olid ka Saaremaal ja Läänemaal. Pärnus uppus tormis üks 93-aastane naine, kes kukkus koduõuele tunginud vette ja uppus. Tormis sai vigastada 14 inimest, üle ujutatud aladelt evakueeriti 600 inimest.