Politsei algatas veebikeskkonnas nihilist.fm kirjanik Kaur Kenderi postituse «Untitled 12» uurimise karistusseadustiku paragrahvi järgi, mis käsitleb lapsporno valmistamist. Kenderi sõnul on tegemist õudusjutuga, mis kuulub hälbekirjanduse valdkonda.
Politsei- ja Piirivalveameti põhja prefektuuri kriminaalbüroo lastekaitseteenistuse politseileitnant Reimo Raivet saatis kirjutise autorile kirja: «Lugupeetud Kaur Kender. 23. detsembril avaldati Teie nime alt keskkonnas nihilist.fm tekst pealkirjaga «UNTITLED 12», milles sisalduvad äärmiselt detailsed ja vägivalda sisaldavad suguühete kirjeldused mehe ja laste vahel.
Sõna- ja loomevabadus on Eesti Vabariigi üks põhiõigusi, kuid selle õiguse realiseerimisel ei tohi minna vastuollu seadustega. Eesti karistusseadustik ütleb, et laste kaitsmise eesmärgil on keelatud nende kujutamine pornograafilises situatsioonis ning täna on piisavalt alust arvata, et selle tekstiga on lubatu piir ületatud.
Palume Teil tekst veebikeskkonnast eemaldada või kustutada tekstist need ulatuslikud osad, mis kirjeldavad suguühteid lastega ning laste vägistamisi.» Lisaks toodi ära karistusseadustiku paragrahv, mille hinnangul on politseil sellise teksti avaldamine keelatud.
Paragrahv 178 ütleb, et nooremat kui kaheksateistaastast isikut pornograafilises või nooremat kui neljateistaastast isikut pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi, kirjutise või muu teose või selle reproduktsiooni valmistamise, omandamise või hoidmise, teisele isikule üleandmise, näitamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Põhja ringkonnaprokurör Saskia Kask selgitas Postimehele, et tegemist oli 85 000-tähemärgilise kirjutisega, mis koosnes suures osas räigetest ja detailsetest suguühte kirjeldustest mehe ja laste vahel ehk laste vägistamisest. Üks inimene teatas sellise kirjutise ilmumisest prokuratuurile ja palus seisukoha võtta.
«Pornograafia on seaduse mõistes selline kujutamisviis, mis teisi inimlikke seoseid kõrvale või tahaplaanile jättes toob labaselt ja pealetükkivalt esiplaanile just seksuaalsed toimingud. Kirjutis edastati hinnangu andmiseks Kultuuriministeeriumi juures tegutsevale ekspertkomisjonile. Asja edasine käik selgub pärast komisjoni otsuse tegemist,» selgitas Kask ning lisas, et politsei ega prokuratuur ei tegele kirjandusteaduslike hinnangute andmisega, selleks on kaasatud menetlusse ekspertkomisjon.
Kaur Kender eemaldas teksti veebikeskkonnast, kuid juhtis tähelepanu sellele, et tegemist ei olnud pornograafilises situatsioonis kujutatud lastega. «Tegu oli seksuaalmaniaki-sarimõrvari psühholoogilise lagunemise ja psühhiaatrilise kollapsiga, mis kirjutatud läbi tohutu groteskiprisma. Tegu on õudusjutuga. Kindlasti kõige õudsama jutuga, mida mina oma elus lugenud olen ja ma olen neid palju lugenud. Õudusloo žanr nõuab, et lugu oleks õudne. Lastevastased kuriteod – eriti sadistlikud seksuaalmõrvad – on ilmselt kõige õudsemad asjad, mida 21. sajandi alguse inimesed kardavad,» kirjutas Kender oma vastuses politseile ning lisas, et ei kujuta ettegi, kuidas saab neist õudsatest asjadest kirjutada nii, et oleks mõnus, helge või hea.
Kender on häiritud sellistest asjade käigust, kuna pole enda sõnul loonud pornograafilist teost. Samas palub ta ka võimalusel nende inimeste nimesid, kes tema peale kaebasid.
Kender märkis ka oma kirjas, et kui tegemist on mingisugusel põhjusel algatatud poliitilise tagakiusamisega, näiteks ei meeldi kellelegi politseist nihlist.fm-i fentanüülinarkomaania kajastus, siis ta annab juba ette teada, et eemaldas selle faili ning mustandid oma arvutis. Seega sellel ettekäändel jälitus või muude toimingute tegemine on mõttetu.
Praeguseks on kõnealune kirjatükk taas nihilist.fm veebilehel loetav. Mitmed Kenderi toetajad on selle teksti avaldanud, lisades, et kirjanikul on õigus luua ja avaldada oma loomingult vabalt, Eesti Vabariigi põhiseaduse kaitse all ning selle tões ja vaimus.
Transgressiivne kirjandus
Tallinna Ülikooli kultuuriteooria doktorant Tarmo Jüristo selgitas, et Kaur Kenderi viimase kümne aasta teosed kuuluvad ühel või teisel moel rubriiki, mille žanrimääratlus on transgressiivne kirjandus. Eesti keeles võib seda Jüristo sõnul kutsuda ka kui «hälbekirjandus» või «tabukirjandus».
«See ei ole kindlasti meeldiv lugemine, aga kahtlemata mingi osa sellest transgressiivsest kirjandusest ja kunstist tehaksegi lihtsalt šokeerimiseks,» ütles Jüristo ning lisas, et šokeerimisel on iva, miks kunstnik üritab seda teha.
«Ühelt poolt puhtalt kultuuriteooria poole pealt võib öelda, et see on suhestumine võimuga. Suhestumine sellega, millised on need normid, millele me ühiskonnas vaikimisi allume. Transgressiivne kunst seab selliseid asju kahtluse alla,» kirjeldas doktorant. Ta sõnas, et transgressiivne kunst püüab öelda, et sellised asjad nagu hirm, õudus, jälestus, vastikus on samamoodi inimeseks olemise juures olulised aspektid ja emotsioonid. Sageli võimsamad emotsioonid kui head.
«Kui sa ütled, et mingi asi on õudne, siis see on teine asi, kui sa tunned õudust. See on ka see, miks inimesed vaatavad õudusfilme. Transgressiivne kunst on meetodilt afektiivne- töötab afekti, mitte kirjelduse peal. Ta ei püüa sulle öelda, et mingi asi on jäle, vaid tekitab sinus jäledust,» kirjeldas Jüristo ning lisas, et see pole juhuslik või õnnetu kaasprodukt. «See peabki olema vastik lugeda ning praktiliselt võimatu ülehe tervele ja normaalsele inimesele lugeda,» võttis Jüristo kokku transgressiivse kirjandusžanri kirjelduse.