Miina Härma Gümnaasiumi keemiaõpetaja ja Tartu haridusellu tohutu panuse andnud Jüri Vene tunnistab, et õppekavad ja seadused võivad küll muutuda, kuid tublide õpilaste ja õpetajatega võib töötada igas süsteemis.
Jüri Vene: heade õpilaste ja õpetajatega võib töötada igas süsteemis
1. september 2010, 10:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rääkides tänastest õpilastest, kuidas võrdleksite neid eelmise põlvkonnaga või põlvkondadega, mis praegusi õpilasi eristab?
Mul on õpilaste seas olnud tõesti ka neid perekondi, keda ma olen kolm põlvkonda õpetanud. Erinevus ei ole nii drastiline nagu paljud kipuvad arvama. Seda, et lapsed on hukas, on alati öeldud. Tegelikult nad ei ole hukas.
Aga kuidas on õpetaja pidanud ajaga kaasas käima või muutma oma meetodeid õpetamisel?
Mingil määral on ikka pidanud muutma seoses õppekavade muutusega. Keemia on selline aine, kus oluline on eksperiment ja demonstreerimine. Mina olen alati eksperimente teinud ja õpilastel ka lasknud teha. Teen ka praegu, aga tundub, et edaspidi saab vähem teha, sest tundide arv väheneb ja teooria osatähtsus kasvab.
Kõige tähtsam on, kui õpetaja suudab õpilase panna kaasa mõtlema ja seda saab teha mitut moodi. Kui ta kaasa mõtleb, siis on tulemus hea.
Erinevatest meetoditest räägitakse palju, peamine on see, kas õpilane tahab ainet omandada.
Kuidas on muutunud distsipliin klassiruumis nüüd, kus õpilastel on mobiiltelefonid ja muud tehnikavidinad?
Neid ei tohi kasutada ja kui distsipliin on paigas, siis õpilased teavad seda. Kui juhtubki, et telefon heliseb tunnis, piisab sellest, kui ma teen ta kulul veidi nalja, et suured äriprojektid on käsil. Siis ta iial ei kasuta telefoni tunnis.
Minul õpetajana on distsipliiniga raskusi olnud mu esimesel koolitöö aastal, aga sellest on juba 57 aastat möödas.
Kui teie saaksite oma äranägemise järgi muuta koolisüsteemi, mida te muudaksite?
Lootmine, et koolisüsteemi muutmine midagi paremaks teeb, on idealism. Praegune suur usk, et gümnaasiumi eraldi tegemine muudaks midagi paremaks, on idealism. Näitena tuuakse Hugo Treffneri gümnaasiumi tulemusi. Nemad on koore pealt riisunud kogu Lõuna-Eestil. Kivilinnas on ka ainult gümnaasium ja tulemused on kesised.
Kõige tähtsam on, et oleksid tublid õpilased ja tublid õpetajad, siis võib töötada igasuguses süsteemis – ainult gümnaasiumi-, põhikooli- või algklassidega. Kõik on võimalik.
Mida soovitaksite noortele, kes elu ristteel kaaluvad õpetaja ametit?
Mul oleks soovitus mitte noortele, vaid valitsusele: seni kuni õpetaja palk on naeruväärselt madalam keskmisest palgast, ei muutu midagi. Miks on Soomes paremad tulemused? Sellepärast, et palgad on ka mõistlikud. Meil püütakse selle pealt kokku hoida ja see on vale.
See, et pangadiiler saab õpetajast mitu korda rohkem palka, et riigiametnikud saavad märkimisväärselt rohkem palka, ei ole normaalne.
Asi on ka selles, et ametnikkond on kasvatatud tohutult. Mul on kokkupuude olnud omal ajal ministeeriumiga, kui see aparaat oli viis korda väiksem. Mulle tundub, et praegune aparatuur on liialt suur, igasuguseid nõunikke on lõpmatu arv ja igaüks püüab õigustada oma positsiooni.
Õpetaja amet on samas huvitav amet ja kes sellesse juba kiindub, see jääb kauaks edasi, aga paljud ei vali seda teed.
Milline on Teie soov õpilastele, õpetajatele ja lapsevanematele algavaks kooliaastaks?
Kõigile tahaks soovida head tahet koostööks, mitte teiste vigade otsimiseks. Selleks, et igaüks annaks endast parima, õpilased ja ka lapsevanemad. Lõpuks eesmärk on meil ju ühine: et noortest tuleks head inimesed. Mitte vaid heade eksamitulemustega, vaid sellised, kes hoolivad veidi rohkem teistest ja kes iga asja tegemisel ja ütlemisel mõtleks, kas ma tahan, et teised ka mulle nii teeks.