/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
Eesti Pereteraapia Ühing ja Eesti Koolipsühholoogide Ühing pöördus kolmapäevase «Pealtnägija» loo ajendil pressinõukogu, ajalehtede liidu, valitsuse, riigikogu, presidendi ja avaliku sõna nõukogu poole. Ühingud soovivad panna südamele, et probleemsed lapsed on ka ise hädas ja neid ei peaks sildistama. Samuti kutsusid üles probleeme varem märkama.
«Pealtnägija» avaldas kolmapäevases saates juhtumi abivajavast lapsest, keda ei ole perekond ega erinevad spetsialistid suutnud piisavalt aidata. Lugu refereerisid mitmed väljaanded, ka Postimees.
Eile teatas lastekaitse liit, et ehkki «Pealtnägija» tõstatas olulise teema, siis taunib liit probleemi käsitlust, sest konkreetset last sildistati ja halvustati ning ta on kogukonna jaoks identifitseeritav.
Täna teatas ka sotsiaalministeerium, et nende hinnangul on psüühikahäirega lapse juhtumi meediakäsitlused rikkunud lapse õigusi ning selline kajastus on lubamatu.
Samuti tegid käsitluse kohta ühispöördumise Eesti Pereteraapia Ühing ja Eesti Koolipsühholoogide Ühing.
«Pealtnägija» kirjutas oma Facebooki lehel, et massiivne tagasiside saatusekaaslaste ja spetsialistide poolt «Pealtnägija» loole hüperkineetilise käitumishäirega poisist näitab, et teema läks väga paljudele korda ning sarnased probleemid on levinumad. «Abi pakuvad psühholoogid, koolid ja isegi saatusekaaslastest pered, kes tahavad olla toeks. Parimad abipakkumised on juba perele edastatud,» kirjutas saatemeeskond.
Eesti Pereteraapia Ühingu ja Eesti Koolipsühholoogide Ühingu pöördumine täismahus:
Kõik me oleme kunagi lapsed olnud, paljudel meist on lapsed ja on loomulik, et laste probleemid lähevad meile korda, me kõik püüame omal moel neid lahendada. Paraku ei piisa sellest, kui probleemiga tegeleda palju ja sellest rääkida palju – tähtis oleks tegeleda ja rääkida nii, et lapsed abi saaks.
Eesti Pereteraapia Ühing ja Eesti Koolipsühholoogide Ühing on väga mures, et laste probleemide käsitlemine meedias ja ühiskonnas laiemalt kipub keskenduma vaid lapsele ja just tema vastuvõetamatule käitumisele.
Ei osata näha last ümbritsevat süsteemi tervikuna ja unustatakse ära, et enamasti on lapse probleem signaal selle kohta, et midagi teda ümbritsevas keskkonnas on viltu. Tegelikult ei vaja abi ainult laps vaid ka teda ümbritsevad inimesed – tuleb vaid osata neid märgata.
Laste teemade eetiline käsitlemine meedias ei peaks piirduma sellega, et muudetakse lapse nime ja varjatakse nägu. Liiga tihti ollakse valmis - olgu siis publikuhuvi lootuses või mustvalge maailmanägemise tõttu - lapsi sildistama «halbadeks» või lausa «loomastunuteks».
Liiga tihti unustatakse, et ka väga probleemse käitumisega laps on tegelikult hädas ja õnnetu laps, kes püüab lihtsalt kuidagi maailmas hakkama saada.
Olgu lapsel tõsine käitumishäire või muu mure, olgu see suure või väikese geneetilise komponendiga – meie ülesanne peaks olema last mõista ja meeles pidada, et ükskõik milline laps vajab esmajoones armastust ja turvatunnet. Turvatunnet annab lapse kuulamine, piiride seadmine, lapsele ümbritseva maailma reeglite selgeks tegemine ning see on lapsevanemate ja kõigi teiste last ümbritsevate täiskasvanute vastutus.
Laste sildistamise ja karistamise asemel peame esmalt üritama mõista, mis toimub lapse ümber, peresuhetes ja teda ümbritsevas keskkonnas laiemalt. Laps on selle süsteemi nõrgim lüli, tal on kõige vähem võimalusi olukorda muuta. Tuleb ilma süüdistamata analüüsida, kuidas olukord selliseks on kujunenud ja kuidas terve süsteem saaks mõtestatult üheskoos töötada selles suunas, et laps oleks rõõmus ja hästi toimetulev. Ja selleks, et laps oleks õnnelik, peab toetama eelkõige peret. Laps ei saa olla õnnelik, kui tema perekond on õnnetu.
Aastal 2015 on Eestis olemas palju häid laste vaimse tervise spetsialiste – psühhiaatreid, lastepsühholooge, koolipsühholooge, pereterapeute, nõustajaid – puudu on vaid korrastatud ja lapse probleeme laiemalt käsitlevast vaatest, mis tagaks võimaluse õige ajal adekvaatset abi saada. Ei ole normaalne, et mures vanemad peavad lapse probleemide pärast pöörduma meedia poole, sest muud lootust abi saada enam pole. Ei ole piisav, kui spetsialistid kutsutakse kohale vaid ekstreemsetel juhtudel, kui on vaja «tulekahju kustutada» - vajalik on välja töötada süsteem, kus probleemidele reageeritaks oluliselt varem.
Selleks kutsume nii meediaväljaandeid kui ka kõiki otsustajaid riigi ja kohalike omavalitsuste tasandil kaasa mõtlema ja tegutsema selles suunas, kuidas varem märgata ja toetada lapsi ja nende peresid nii, et meedias oleks rohkem põhjust rääkida õnnelikest lastest.