Kohustuslik riigieksam matemaatikas on igati põhjendatud. Matemaatikadoktor ja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho kirjutab, et matemaatika õpetamise eesmärk on seoste nägemise ja järelduste tegemise oskus. Seetõttu kuulub matemaatika õppimine haritud inimeseks saamise juurde.
Matemaatika on korrektsete järelduste tegemise kunst. Samuti on see meetod, millega hinnata mis tahes ülesannete lahendamise võimalikkust. Ning teadagi – igasugu ülesandeid võib inimese kui sotsiaalse olendi ette kerkida igal sammul.
Inimesed, kes pole matemaatikaga kokku puutunud, ei oska lihtsamateski olukordades aru saada, kas üks või teine probleem on üldse põhimõtteliselt lahendatav, ja kui on, siis ei osata näha eelduste seost sellega, milline on lõpptulemus. Ja siin pole juttu mingist kõrgemast matemaatikast, juba elementaarsed matemaatilised teadmised annavad esimesi nähtavaid tulemusi (kas kaks ja kaks võivad anda viie? kas väiksema maakera sisse mahub suurem? jne).
Selge on korrelatsioon, et mida taiplikum on inimene matemaatikas, seda lihtsamad võivad talle tunduda kõikvõimalikud keerulisused, kuna matemaatika on ka suur lihtsustamise kunst.
Kõige üldisemalt öeldes: matemaatika avab võimalusi optimaalsete teede leidmiseks algolekust sihini; ja tihti võib see ütelda ka, et ei, sõbrad, siitkaudu soovitud tulemuseni ei jõua, see pole lihtsalt võimalik.
Seoste nägemine ja nende asetamine õigetesse vahekordadesse – see on matemaatika võlu ja eesmärk. Selleks õpetatakse ja õpitaksegi matemaatikat. Alates esimesest klassist kuni küpsuseksamini – vähemalt.
Üks põhjus, mis sunnib mind matemaatika voorusi nii puust ja punaselt esile tooma, on kooliaasta hakul ajakirjanduses levima hakanud pöörased väited, justkui poleks matemaatika ega reaalainetega mõtetki gümnasiste vaevata!?
Küsitakse lausa, et no milleks õpetada matemaatikat neile, kellel seda edaspidises elus üldse vaja ei lähe!? Loomulikult ei pea matemaatikat gümnaasiumitasemel valdama kõik, aga need, kelle riik tunnistab (kesk)harituks, need küll.
Sellepärast on kontroll – kohustuslik riigieksam matemaatikas – ka igati põhjendatud. Sest kui tahame rääkida haritud inimesest – kas või haritud luuletajast –, siis ei saa tema matemaatiliste teadmiste tase olla null.
Muidugi saab oma elu elada ka ilma selleta, et peaks kaksteist aastat koolis piinlema. Ja tervele rahvale on kasulikki, kui osa meist keskharidust ei taotle. Kindlasti pole kõikidel elualadel õnnelikuks ja rikkaks eluks tarvilik teada, mida taipas vannis Archimedes, ega seda, et H2O on me silmapesuvesi.
Paraku kipub Eestis olema nii, et «kõik, kogu noorsugu» ei taotle mitte üksnes gümnaasiumi-, vaid koguni ülikooliharidust! See aga on ilmselgelt võimatu, kui tahame, et kõrghariduse tase oleks kõrge. NB! – eelmine lause on ise näide ühest lihtsast matemaatilisest järeldusest, mida võib siinkohal pidulikult teoreemiks nimetada.
Aga need inimesed, kes koolis keskhariduse poole pürgivad, peaksid ometi oskama teha elementaarseid matemaatilisi järeldusi.
Ja ega jutt pole ainult matemaatikast, Archimedesest ega vee molekulist – peale nende asjade ei pea rikas ja ilus olemiseks teadma ju ka seda, mille eest Desdemona hukkus või kelle tappis Juudit jne.
Tegelikult ei pea ju tundma ka Andrest-Pearut ega Tootsi-Teeletki. Elada võib vabalt ilma! Ent kultuuri kestmiseks peaksid haritud inimesed, kes gümnaasiumi edukalt lõpetavad, seda kõike siiski valdama. See kõik lihtsalt tuleb, pole pääsu, härra Mauruse või õpetaja Lauri käe all ära õppida.
Lõpetavaks näiteks minu teine teoreem. Avalikus ajakirjanduses on kurdetud, et on kummaline, et kuigi rahvusvahelises võrdluses saavutavad meie õpilased ülihäid tulemusi teadmistes (PISA, TIMSS jm testid), on rahulolu kooliskäimisega madal.
Aga see on ju kõige loomulikum järeldus, kuna iga õige Juku ja Manni puhul on lemmiktunniks vahetund, huuraaderii-hurraaderaa. Üks tore ja rahuldustpakkkuv koolipäev ainult nendest koosneda võikski! Ei mingit vaeva, kuna õppimine on kahtlemata piin, vaevarohke tegevus, mõne jaoks eriti näiteks keerulisemate reaalainete puhul.
Elementaarne matemaatiline järeldus on siin see, et sellised Jukud ja Mannid saavad küll ürgmõnusa kooliõhustiku, nad vabanevad «mõttetutest, tulevikus mittevajalikest» tundidest, sotsioloogilised uuringud võivad hõisata sajaprotsendilise rahuloluga, Eestist saab kõige õpilasesõbralikuma kooliga maa..., kuid siis pole mingit lootust teadmistes läbi lüüa.
Pole eestlastel enam lootust lugeda haritud luuletajate loomingut, oodata majanduskasvu ega unistada Eesti nobelistidest. Paraku, mott.