Marju Lauristin: kas ühiskond on olemas?

Marju Lauristin
, Tartu Ülikooli professor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marju Lauristin
Marju Lauristin Foto: Peeter Langovits

Legendaarne Briti raudne leedi Margaret That­cher on peale oma äärmuslikult parempoolse poliitika läinud ajalukku ka õhukese riigi poliitikat õigustavate kuulsate sõnadega: «Pole olemas sellist asja nagu ühiskond.

 On ainult üksikisikud, pered ja nende vabatahtlikud ühendused.» Sellise loogika kohaselt on ühiskonna välja mõelnud vasakpoolselt mõtlevad lääne ühiskonnateadlased.
Ka meil paistab tugevnevat hoiak, et tülikad sotsiaalteadlased on oma lõbuks välja mõelnud mingi olematu ühiskonna koos selle lahendamata probleemidega ja teevad meie tublile ja edukale Eestile liiga, kui nad kiidulaulu asemel osutavad valupunktidele.*

Samas on sotsiaalteadlaste hääl hakanud tugevamalt kõlama. Kui veel mõni aasta tagasi peeti sotsiaalteadlaste seisukohti elukaugeks ja üksnes akadeemilist arutelu väärivaks (välja arvatud siis, kui nad tulid välja mõne manifestiga, näiteks nagu «kaks Eestit»), on nüüd neile hakatud viitama, neid on hakatud tsiteerima poliitikute kõnedes ja ajalehtedes.

On tervitatav, kui tekib kriitiline debatt Eesti ühiskonnas toimuva üle, ja loomulikult on ka sotsiaalteadlaste seisukohad selle käigus avatud vastuvaidlemisele ja ümberlükkamisele. Kuid viimase aja kirjutistest ei kõla hoopiski mitte soov argumenteeritult vaielda, vaid pigem soov vaidlused lõpetada ja kriitilised hääled vaikima sundida.

Näiteks kuulutas üks juhtiv ajakirjanik hiljuti kõik sotsiaalteadlased paduvasakpoolseteks Putini ja Chaveze ihalejateks, teine aga teatas, et Eesti majandusmudel on vääramatu ning kõik vaidlused selle muutmise vajaduse üle on lubamatud.

Tekstidest, kus sotsiaalteadlaste kriitilisi sõnavõtte kujutatakse ohuna, paistab läbi kaks põhjendamiviisi.

Esimene neist väidab, nagu ihaleksid sotsioloogid sotsialistlikku riigikorda. Selle taga võib näha sisepoliitilist konkurentsi, kartust, et sotsiaalteadlaste seisukohti ja andmestikke saavad kasutada enda huvides ka opositsiooniparteid. Mul on vastupidised kogemused: riigikogus toimunud inimarengu aruande arutlused näitasid, et sellest olid huvitatud nii võimul olevad kui opositsioonipoliitikud.

Teadlased ei vermi oma seisukohti parteiprogrammidele vastavaks, vaid on rõõmsad, kui need osutuvad kasulikuks kõigile hea tahtega poliitikutele mis tahes erakonnas, aga ka kodanikuühiskonnale ja mõtlevatele ajakirjanikele.

Kahjuks on meie poliitikute ja ajakirjanike lugemus väga kasin. Nüüdisaegse sotsiaalse mõtte tundmine ei kuulu enamasti nende tugevamate külgede hulka. Teadlikkus kriitilistest, nn postmarksistlikest vooludest lääne sotsioloogias praktiliselt puudub (näiteks Habermas oli nõukogudeaegses ühiskonnaõpetuses keelatud ja eriti ohtlikuks tunnistatud), mistõttu nendele viitamist samastatakse ühe suletõmbega nõukogudeaegse «marksismiga».

On kurb ja veider näha tänapäeval ajakirjanikke «ideoloogilise võitleja» rollis, selmet arendada ja turgutada demokraatlikku debatti, milles ei peaks kartma  ohtlikke teemasid ja kuitahes kriitilisi mõttekäike.

Teine põhjus, miks sotsiaalteadustega seonduv on kuumaks teemaks tõusnud, näib olevat seotud nähtusega, mida nimetatakse infosõjaks või psühholoogiliseks sõjaks. Arvatakse, et kui me räägime kriitiliselt Eesti ühiskonna probleemidest, siis saab meisse vaenulikult suhtuv võõrpropaganda seda enda huvides ära kasutada.

Järelikult– ärgem tõstkem probleeme, vaid tegelegem edusammude kiitmisega. Kuid ei maksa unustada, et sellisele kontseptsioonile tuginenud Nõukogude propagandamasin sai vaba maailma vastases heitluses haledalt lüüa. Vaba Euroopa ja Ameerika hääle tegevus oli selle tõttu eriti edukas, et Nõukogude poolel oli probleemidest rääkimine keelatud. Just probleemide mahavaikimine muudaks meid infosõjas haavatavaks.

Mida võib aga psühholoogilises sõjas tõepoolest ohtlikuks pidada, on inimeste hirmude ja alateadvusega manipuleerimine, kasutades oskuslikult müüte ja väärtussümboleid. Selleks kasutatakse ka uurimistulemustest ühe fakti, ühe arvu väljaotsimist, mille ümber saaks kududa väärtõlgenduste, siltide ja müütide võrgu.

Just selle vältimiseks on sotsiaalteadlased püüdnud esitada mitte üksnes oma järeldusi, vaid ka andmetetabelid, võimalusel ka rahvusvahelises võrdluses, et oleks alati võimalik vastu vaielda neile, kes mõne kontekstist välja kistud arvuga või väitega  lehvitavad ja sellest «põhjapanevaid» järeldusi teevad.

Parim vasturavim sellele, et probleemide üle arutamist kasutatakse propagandistlikult, on see, kui toome avameelselt ise välja ammendava info Eesti arengute kohta, ja kui julgeme seda enesekriitiliselt võrrelda olukorraga teistes riikides. Demokraatlikus ühiskonnas ei kardeta ka võimulolijatele ebamugavat tõde. Hirm probleemide ees kutsub esile hirmu avameelsuse ees, sellest järgmine samm on hirm demokraatia ees üldse.

Kui me räägime, et peaksime olema optimistlikumad ja rõõmustama Eestis toimuva üle, siis vaadates üleeuroopalisi rahulolu-uuringuid, näeme, et Eesti elanikkond on palju optimistlikum kui enamikus Euroopa riikides. Pigem teeb murelikuks vähenõudlikkus ja leplikkus, sest see toetab status quo’d ega innusta uusi teid otsima.

Teadlane, kes tõsiselt tegeleb ühiskonnas toimivate tendentside analüüsiga, ei saa piirduda eufooriliste hõisetega. Tema jaoks pole küsimus selles, kas me oleme piisavalt tublid, ehkki see võib olla oluline küsimus poliitiku või tavakodaniku jaoks. Sotsiaalteadlase hoiak ühiskonna suhtes on võrreldav arsti omaga. Võiksime ju arstidelegi öelda, et jätke need haiged, sest pealegi on nad kindlasti ise oma haigustes süüdi, meditsiin tegelegu sellega, mis on terve ja nauditav.

Just nii nagu me peame käima arsti juures tervisekontrollis, et mitte hiljaks jääda mõne haiguse raviga, vajab ka ühiskonna tervis regulaarset jälgimist. Selles mõttes on sotsiaalteadused diagnostilised teadused, mis uurivad ühiskonda kui tervikorganismi. Kui arst avastab organismis haiguskolde, siis on tema asi sellest haigele teada anda, mitte rääkida patsiendile, kui hea ta välja näeb.

Kui sotsiaalteadlased märkavad, et ühiskonnas tekivad probleemikolded, kus kuhjuvad ohud, siis on nende kohus sellele koldele osutada ja otsida võimalusi selle tervendamiseks. Eesti puhul paistab silma, et ehkki mitmed hädad on ammu teada – ääremaastumine, rahva halb tervis ja enneaegne vananemine, pikaajaline töötus, joomine ja uimastite levik, hariduse ebaühtlane kvaliteet, tervete ühiskonnarühmade tõukamine vaesusesse ja elu ääremaale –, ei ole vastavaid poliitikaid kas üldse välja töötatud või nad on olemas, kuid vajalikud reformid jäävad poolikuks või sootuks tegemata.

Oma tööd tehes ja tulemusi avalikustades ei mõtle sotsiaalteadlased sellele, et valimised on tulemas. Sotsiaalteadlane ei mõtle huvigruppidele, ta püüab uurida seda, mis on kõigile oluline. Kuid erinevalt arstist, kes ei saa haigega samastuda, uurivad sotsiaalteadlased ühiskonda, sellesse ise kuuludes.

See ühtekuuluvus uurija ja uuritava ühiskonna vahel on sotsiaalteaduste kõige tundlikum külg. Pierre Bourdieu, üks meie aja suurimaid sotsiolooge, kirjutas ühe oma viimastest esseedest just sotsiaalteaduste kohast ühiskonnas. Bourdieu sõnutsi ei ole sotsioloogial lootust üksmeelsele tunnustusele, mida naudivad loodusteadused (kelle uurimisobjekt ei ole  enamasti teadusväliste sotsiaalsete heitluste tekitajaks), sotsioloogia saatus on tekitada vastasseisu, olla «kahtlane».

Igalühel on võimalik sotsioloogide esitatud statistilisi trende ümber lükata väitega «minu tutvuskonnas seda ei juhtu» või «mina küll nii ei käituks». Veel kurjemaks minnakse, kui sotsiaalteadlased hakkavad süsteemsetele mudelitele ja tõenäosuslikele seostele tuginedes tulevikku prognoosima või vigade eest hoiatama. Lausa koomiline on, kui ajakirjanduses asutakse  sotsiaalteaduslikke meetodeid tundmata lahmivalt eitama nende kasutamiskõlbulikkust.

Nii juhtus ühes hiljutises Eesti Päevalehe kirjatükis autoriga, kes oli sattunud lugema meie rohkem kui kümnend tagasi koostatud stsenaariume Eesti võimalike arengute kohta ja heitis ette, et toona ei nähtud ette SKT täpset kasvunäitajat.

Arusaam, nagu peaks sotsiaalteadused suutma täpselt ennustada ühiskonnas toimuvat, on seotud sellega, mida võiks nimetada arvufetišismiks. Kui sotsiaalteadlastele heidetakse ette, et nad ei osanud kümme aastat tagasi näha ette praegust SKTd, siis jäetakse tähelepanuta, et stsenaariumide meetodi kasutamine ei tähenda konkreetsete arengute täpset ennustamist, vaid võimalike arengumudelite esitamist, protsesside loogika esiletoomist.

Samas ei taheta märgata, kui täpselt läks märki ennustatud jätkustsenaarium koodnimega «Lõuna-Soome», mis vaatamata toonasele Tiigrihüppe-vaimustusele pidas tõenäosemaks Eesti jäämist perifeerseks Põhjamaade allhankemaaks. Sellest seisundist välja rabelemiseks ei piisa ettevõtjate tarkusest (mida ilmekalt väljendab nende «manifest»), vaid on vaja midagi, mida senini pole õnnestunud saavutada: strateegilist majanduspoliitikat, mis arvestab meie rahvastiku jätkusuutlikkust ja inimvara arendamise võtmerolli majanduses.

Soovitused selekteerida  lapsi «hariduskõlblikkuse» järgi, tõsta barjääre kõrgharidusele juurdepääsuks, halvendada töötingimusi, vähendada kulutusi sotsiaalsele turvalisusele ja tervisele ning osta massiliselt sisse võõrtööjõudu ei vii Eesti ühiskonda edasi selles suunas, mis tagaks riigi põhiülesande: eesti rahva, keele ja kultuuri püsimise sajanditeks.

Paraku puudub ka sotsiaalteadlastel imevalem, mis aitaks ühiskonna reaktsioone ühtedele või teistele poliitilistele sammudele täpselt välja arvutada. See kujutlus, et tuleb aeg, kui meil on olemas nii täpsed arvud ja nii täiuslikud valemid, et suudame inimeste või ühiskondade käitumist «teaduslikult» ennustada ja juhtida, on positivismist nakatatud poliitikute unistus. Ühiskond pole masin või plokkidest hoone, vaid elav ja muutuv kooslus, milles toimivad protsessid ja vastastikused mõjud ei ole kunagi sajaprotsendiliselt ette määratud.

Ehkki näiteks uuringutest kumab eestlaste puhul tugev pragmaatilisus ja individualism, oleme näinud, kuidas mõnel kriitilisel hetkel lahvatab selle alt välja ootamatu eneseohverdusvõime või ebamõistlik jonnakus oma põhimõtete kaitsmisel. Pikapeale näeme mustrite kordumisi, kuid alles siis, kui valikud on juba hangunud, otsused juba tehtud. Teadlane saab nende otsuste ja põhjuste üle arutleda, ta saab ühiskonnale tema nägu peeglis näidates loota, et ühiskonnas tekib rohkem kriitilise eneseanalüüsi ja strateegilise mõtlemise võimet.

* Vt näiteks: Ülle Madise «Eluterve peegelduse vajalikkusest», Sirp 05.08, Heiki Suurkask «Sotsioloogidki külvavad masendust», EPL 13.08, Mikk Salu «Kui tulevik on tume», EPL 13.08

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles