Kas vastutus jääb meile alles?

Foto: Pm

Tundeid, mõtteid ja käitumist kallutavaid geenivariante on võimalik leida. Kuid nende kaudu midagi ennustada ilma varasemat ja praegust keskkonda arvesse võtmata pole mõtet, kirjutab Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro.

Jaan Kross laseb oma Balthasar Russowil kohtuda ülikooliaja kaaslasega, kes kirikuõpetaja proovile paneb, pärides: kui sinu jumal on kõiketeadja, siis teab ta ette, mis minust saab, ja minu käitumisvalikutel ei ole ju tulevikus taevasse või põrgusse minemise osas mingit tähendust?

Inimeste ja teiste loomade käitumisega tegelevad teadused on nüüdseks avastanud palju seletusi, miks tehakse üks või teine valik, miks ühel inimesel sujub tema valikutega elu paremini kui teisel ja miks mõnel inimesel tekivad eluviisi tõttu vaimse ja kehalise tervise probleemid. Kuid läbi 20. sajandi on käitumise põhjendused kõikunud ühest äärmusest teise, kuna neid kõiki iseloomustab Russowi vastasmängijat meenutav taotlus leida üksainus läbivalt juhtiv tegur.

Eelmise sajandi keskel valitses üldistus, et käitumise määrab keskkond ja inimesi saab kasvatusega muuta kõiki ühtviisi. Suured muutused sotsiaalsetes oludes ja arstiteaduse põhimõtteliselt uued saavutused haiguste ravimisel ja vältimisel pikendasid hüppeliselt keskmist eluiga ja aitasid kaasa muljele, et inimene on kõikvõimas.

Selline vaatenurk unustas üldse ära pärilikkuse ja evolutsiooniõpetuse takkapihta. Kuid 1953. aastal ei ilmunud mitte üksnes keskkonna ainutähtsuse rõhutaja Burrhus Frederic Skinneri mõjukas raamat organismide käitumisest, vaid ka Watsoni ja Cricki kirjeldus DNA struktuurist, mis seletas ära ka pärilikkuse põhimehhanismi molekulide tasandil.

Järgnenud molekulaarse geneetika võidukäik kallutas sajandi lõpuks pendli teise äärmusse, pannes kõik rääkima geenidest ja otsima molekulide maailmast lihtsaid seletusi igale inimeste ettevõtmisele. Geenidest räägivad kõik, geeni mõiste on hakanud elama oma elu ja möödunud palaval suvel ilmus ka Eesti ajakirjanduses lausa kurioosseid tõlgendusi inimeste tervise ja käitumisvalikute tekkepõhjuste kohta, mis nõuavad geenidelt palju rohkem, kui need vaesekesed üksi võimelised on.

Klassikaline geneetika näitas juba enne seda, kui geenide olemus selgines, et kalduvused tunda, mõelda ja käituda – mida võiksime nimetada isiksuseomadusteks – on suurel määral pärilikud. Kui nii, siis peaksime tänapäevaste meetoditega tõepoolest kätte saama iga käitumise taga seisvad geenid – või kui täpne olla, siis geenide variandid, sest ega meil kellelgi üldjuhul ühtki geeni puudu ei ole, mis naabrimehel on. Ainult et samast geenist võib teistsugune variant olla, mille abil siis vähem või rohkem vastavat valku toodetakse.

Pärilikkusest lähtuvalt käitumist ära seletama minnes peame aga kogu aeg tõsiselt arvestama kaht olulist asja. (Tegelikult mõnd veel, kuid siia kirjatükki teised ei mahu.) Esiteks ei ole kalduvus rohkem või vähem mingil viisil tunda, mõelda või käituda veel konkreetne tundmus või käitumisvalik ise.

Vastavalt varasematele kogemustele ja olukorra erilistele tahkudele võib inimene tunda ja käituda hoopis teistmoodi, kui talle omane on. Kalduvused on käitumisega seotud tõenäosuslikult, mitte üheselt. Tõenäosus aga on kindla suurusega kindlas keskkonnas ja seda saab kallutada väljastpoolt.

Teiseks, klassikalise geneetika meetodid mõõdavad pärilikkuse mõju osakaalu populatsiooni tasandil ehk siis suurtes inimrühmades. Nii saadud tulemustest võib teha järeldusi iga üksiku inimese käitumise kohta vaid siis, kui tee geeni või kindla geenide seltskonna juurest käitumiseelistusteni on üksüheselt määratud.

Tänapäevased uuringud näitavad üha selgemalt, et nii see ei ole. Näiteks mõõtsime oma koostööpartneritega kõikide geenide ekspressiooni (ehk siis seda, kui palju hakatakse geeni alusel valku tootma) erinevate käitumiskalduvustega katseloomadel. Käitumiskalduvusega langes kokku kümnete või pigem sadade geenide ekspressioon.

Need ja paljud teised andmed tähendavad, et püsivate käitumiseelistuste aluseks on eripärad paljudes geenides ühtaegu. Ja teiselt poolt osutab järjest rohkem uuringuid sellele, et mitte ükski käitumises osalevatest geenidest ühekaupa võttes ei ole tingimata oluline.

Samale käitumisele võib jõuda paljude erinevate geenikombinatsioonide tegevuse kaudu. Sest tee geeni juurest käitumisele läheb läbi närvi- ja gliiarakkude koostöö ja üle ajupiirkondade aktiivsusmustrite. Igat ajuosa mõjustavad aga ka mitmesugused välised sündmused.

Niisiis, inimese järgmist sammu ennustades peaksime kindlasti ka välimist olukorda silmas pidama ehk siis keskkonnale keskenduma. Näiteks olgu meid huvitaval inimesel suur pärilikkuse koorem alkoholi kuritarvitada – oletame, et nii tema ema kui isa olid lausa joodikud.

Aga kuigi selliste vanemate lastel on suurem tõenäosus sattuda alkoholi küüsi, ei ole see kindlasti mitte paratamatu. Kui alkoholi ikka käepärast ei ole, siis ta seda ei tarvita ega poe viinapudeli hankimiseks ka nahast välja. Kuid ennustamise juures tuleb tihti siiski suureks kasuks teadmine püsivamatest kalduvustest ja siin tulevad geenivariandid mängu.

Moodsad meetodid võimaldavad kiiresti kindlaks teha palju kahtlusaluseid geene ja eritleda variandid, millel on märgatavalt erinev võime vastava valgu tootmisel kaasa lüüa.

Kuid nagu eespool öeldud, lihtsaimgi käitumine on nii mitmete tegurite koosmõjus kujunev nähtus, et pani meedias «agressiivsuse geeni» avastajaks ristitud Nijmegeni ülikooli professori Han Brunneri märkima: «Tegelikult, kuna geenid on olemuselt lihtsad ja käitumine kompleksne, on otsene põhjuslik seos geenilt käitumisele äärmiselt ebatõenäoline.»

Looduses on harva tõelist ja püsivat võrdsust leida. Seetõttu ei ole põhjust arvata, et kõik käitumiskalduvust mõjustavad geenid panustaksid ühevõrra, ja kui nii, siis peaksid mõned olulisemad, n-ö mängu juhid, sagedamini ehk siis rohkemates erinevates keskkondades oluliseks osutuma.

Juba üle kahekümne aasta kestnud käitumisegeenide otsingutes seni kõige suurem kala tõmmati välja 1996. aastal, kui Klaus-Peter Lesch Würzburgi ülikoolist koos Ameerika kolleegidega demonstreeris, et serotoniini tagasihaaret korraldava valgu geen võib olla kahelaadne, sellel on n-ö pikk ja lühike variant, millest lühema variandi ehk alleeli kandjatel tekib vähem serotoniini transportivat valku ja neil on sagedamini ärevushäireid ja depressiooni. Seda geenieripära on psühhiaatrias ja käitumisteadustes laiemaltki kõikidest kõige rohkem uuritud, avaldatud teaduslike artiklite arv ulatub tuhandetesse ja neid tuleb iga päev juurde.

Miks nii ja mis üldse on serotoniin ja kas selle geeni peale satuti juhuslikult? Käitumise aluseks on närvirakkude suhtlemine, ja närvirakkude keeled – neid on palju – on peamiselt keemilised. Kui närvirakul on teistele midagi öelda, siis vabaneb keemilist ainet, ja mõned närvirakud kasutavad just serotoniinikeelt. Serotoniinineuronid on elusolendites kasutusele tulnud evolutsiooni varajastel etappidel ja nende jätkete võrgustik moodustab kogu aju haarava tervikliku süsteemi.

Et süsteem toimiks, peab närvirakkudevahelises ruumis serotoniini tase kord suurenema ja siis jälle vähenema. Serotoniini närvirakkudesse tagasi tassivad valgud asuvad niisiis võtmepositsioonil. Ja just nende külge seondudes ja talitlust muutes avaldavad oma toimet tänapäeval vaimsete häirete ravimisel kõige sagedamini kasutatavad farmakonid.

Nii et valitud sihtmärk oli väga loogiline ja sihikindla tööga tehtud avastus, et just serotoniini transportiva valgu geeni eripära põhjustab neurootilisust, ärevushäireid ja depressiooni, oli samuti väga loogiline. Elegantne ja lihtne.

Paraku liiga lihtne. Kui ma nimetatud artiklit ajakirjast Science kohe pärast ilmumist lugesin, valdas mind esmalt emotsionaalne reaktsioon: ei usu! Kõik näib olevat õige, uuritud on suurepäraste meetoditega parimate teadlaste poolt, kuid evolutsioonilise loogikaga on valesti. Kui mingi geenivariant annab selge eelise, siis evolutsioon asub tema poolele.

Neurootilisust, ärevushäireid ja depressiooni põhjustaval geenivariandil ei peaks olema mingit šanssi pikemas perspektiivis – kuidas see siis nii tavaline on, nagu uuringust nähtus?

Võib muidugi mõelda nii, et närvilisel reageerimislaadil on omad eelised. Ärevusele kalduvad inimesed hoiduvad ohtudest, depressioon aitab ressursse konserveerida. Kuid õigupoolest otsustab edasiantavad geenivariandid suhteliselt varajane eluperiood ja suurem aktiivsus toob kokkuvõttes ikkagi reeglina rohkem järglasi.

Nii et kui mitmed uuringud ei kinnitanud serotoniinitransporteri genotüübi mõju käitumisele, hakkas tunduma, et tegemist oli kallutatud valimiga ning tulemustele teadusajaloos kohta ei jää.

Vahemärkusena olgu öeldud, et kaks aastakümmet käitumise molekulaargeneetikat on tootnud väga palju uuringutulemusi, mida teistel uurijatel korrata ei õnnestu ja mis seetõttu unustatakse. Serotoniini-transporteri geeniga seda ei juhtunud.

Esiteks selgus, et lühikese, n-ö ärevusealleeli kandjatel reageerib mandelkeha emotsionaalselt negatiivsele teabele – näiteks hirmunud inimese nägu kujutavale pildile – tugevamini. Mandelkeha ehk amügdala on aju osa, mis emotsioonidesse puutuvas infotöötluses alati ärgastub ja mis osaleb emotsioonile olulisuse andmisel.

Ja teiseks selgus, et ärevusalleelist üksi küll ei piisa, kuid ebasoodsate elusündmuste kuhjumisel tekivad just riskialleeli kandjatel kurvameelsus, depressioon, enesetapumõtted.

Samalaadseid tulemusi on nüüdseks kogunenud veel mitme muu geeni variantide kohta. Näiteks ka Han Brunneri «agressiivsusegeenil» on leitud sageli esinev variant, mille kandjad kalduvad antisotsiaalselt käituma. Kuid ainult sel juhul, kui nende elukeskkond on jätnud soovida. Tegemist on kas vaestest peredest või halvasti koheldud lastega.

Niisiis, tundeid, mõtteid ja käitumist kallutavaid geenivariante on võimalik leida. Kuid nende kaudu midagi ennustada ilma varasemat ja praegust keskkonda arvesse võtmata pole mõtet. Siit kohe saab teadus ka uue väljakutse. 20. sajand püstitas küsimuse «Mis on geen?» ja vastas sellele. 21. sajand seisab küsimuse ees «Mis on keskkond?» ja peab sellele vastama.

Kui õpime määratlema olulisi aspekte keskkonnas, mida universaalselt erinevates kultuurides mõõta, saame anda soovitusi, kuidas ühe või teise geenivariandiga keskkonda valida! Või kuidas ühiskond seda mõne inimese eest tegema peaks.

Muidugi, soovitusi vajavad vaid need ühiskonnaliikmed, kes ise oma genotüübiga – ja keskkondadega – hakkama ei saa. Üsna ilmne, et inimesed tegelevad oma genotüübi sobitamisega keskkonda iga päev. Enamik neist saab enam-vähem hakkama, mõned isegi suurepäraselt. Nende hulgas on ka n-ö riskigenotüübiga inimesed. Kui ikka kalduvus näiteks närviliselt reageerida on kaasa sündinud, märkab inimene seda ju ise ka.

Ja enamasti hakkab ta endale keskkonda valima või looma nii, et ta mitte ainult närviline ei paistaks, vaid ka närvi ei läheks. Seejuures võib tal märkimisväärset edu olla ja sellepärast serotoniinitransporteri «ebasoodne» genotüüp üksi ärevushäireid ei tekitagi, kuigi mandelkeha eriti halbade sõnumite peale tuld lööb.

Kui me Eesti laste jälgimis-uuringus käsitlesime selle genotüübi mõju neurootilisusele, selgus, et geenivariandi efekt oli täiesti olemas – aga ainult lapseeas. Vanemaks saades neurootilisuse näitajad keskmiselt vähenevad, kuid just riskialleeliga lastel kõige rohkem. Selle taga paistavad välja nende endi valikud.

Balthasar Russow vastab ülalmainitud kiusajale: jah, jumal on kõiketeadja, kuid ta on ka kõikvõimas, ja kuna ta on kõikvõimas, teab ta sinu saatust ette nii, et vastutus jääb sinule alles. Jah, vastutus jääb meile kindlasti alles.

Geenid ja keskkonnad on olulised ja aitavad käitumist seletada, kuid mitte välja vabandada, sest meile jääb alati võimalus teha otsuseid, mis tähendavad valikut elada mõistlikumat ja tervemat elu.