Kümne aasta jooksul on ohvriabi mõnikümmend töötajat ligi 42 000 korral kuulanud ja aidanud ohvreid ning neid, kes tunnevad, et on kuidagi kannatanud. Sealhulgas on ligi 16 400 korda tulnud tegelda perevägivalla juhtudega.
Ohvriabi loomisest alates seda kõigis maakondades tegutsevat organisatsiooni juhtinud Ene Päll tõdes, et kuigi ohvriabi kaudu saab inimestele pakkuda näiteks tasuta psühholoogilist nõu või ka kuriteoohvri hüvitist, on abi juures kõige olulisem usaldus.
-Ohvriabi 29 töötajast paljud on seda tööd teinud juba kümme aastat. Kuidas emotsionaalselt hakkama saate, kas on olnud ka tõsiselt läbipõlenuid?
Ära on meilt läinud nooremaid inimesi. Nad ütlevad, et neil pole nii suurt elukogemust, et raskete juhtumitega toime tulla ja inimesi aidata. Ütlevad, et võiksid kümne aasta pärast tagasi tulla, kui on ise vanemaks saanud. Need, kes jäänud, suhtlevad omavahel palju – ei tohi lugusid enda sisse jätta, sest muidu kõik kuhjub ja siis ei suudeta enam abivajajaid aidata.
-Kuidas tagate üksteisega rääkides ohvrite anonüümsuse?
Me ei räägi juhtumitest kunagi nimedega. Räägime ehk laste vanusest ja muust niisugusest. Tõsi, meil on juhtumikaardid, kus on ka nimed kirjas, aga üksteise klientide kaarte ei saa keegi näha.