Peterburist pärit režissöörist Natalja Lapinast, kellest saab järgmise aasta märtsist kohaliku Vene Teatri kunstiline juht, pole palju teada. Ainult seda, et ta on lavastanud Tallinnas suurepärase lasteetenduse «Aarete saar».
Natalja Lapina tahab luua teater-kodu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Eesti Vene Teatrist ei teadnud ma varem mitte midagi. Kuidas sattusin siia? Mulle helistas «Kuldse maski» koordinaator Svetlana Jantšek ja pakkus lavastada muinasjuttu. Režissööridel aega tavaliselt napib, aga mul oli just aega kevade lõpuni ja nõustusin lavastama «Aarete saart»,» räägib Lapina. «Kõik juhtub väga kiiresti. Kas oli see juhus või mitte, näitab aeg.»
Meeldib teatrit ehitada
Tuli nii välja, et teatri direktori Jaanus Kuke ja Natalja Lapina visioonid teatri arengust langevad kokku. Nad lõid käed ja kevadest saab Vene Teater lõpuks ometi uue kunstilise juhi.
«See on suur haruldus – kainelt mõtlev ja adekvaatne direktor. Teatriga saab midagi teha ainult juhul, kui leitakse direktoriga ühine keel,» ütleb Lapina.
Lapina ei kiirusta pressile detailselt tutvustama oma tulevasi tööplaane. Ta sai alles kollektiiviga tuttavaks ja platsi puhtaks lüüa ei kavatse, seda enam, et Tallinna pole veel kolinud ja Piiteris ei ole veel eelmiste töökohustustega ühele poole saanud.
«Mulle meeldib mõiste teater-kodu. Meeldiks teatrit ehitada. Mitte otseses mõttes muidugi. Kui tuua näiteid, siis Venemaal on teeb sellist teatrit Valeri Fokin (Peterburi Aleksandrinski teatri kunstiline juht – toim), režissöör-peremees, kelletaolisi võib praegu harva kohata. Tema on loonud Meierholdi keskuse Moskvas ja teeb nüüd Aleksandrinski teatrist Euroopa kultuurikeskust. See on mulle lähedane,» selgitab Lapina.
Hinnata tuleb tegude järgi
«Selleks et tuleks välja tõeline teater, midagi, millest saaks tõeline nähtus teatud kultuuriruumis, peab teatriga tegelema ööpäev läbi – kasvatama, hoidma, kastma kastekannust, valgustama, ja et sellesse protsessi oleks kaasatud meeskond kaasmõtlejaid,» räägib režissöör.
Ta ei karda, et tal jääb autoriteedist puudu. «Olen noor lavastaja, teatri mõõdupuu järgi täitsa lapseohtu. Olen 28-aastane, teatrisse tulin vara. 16-aastaselt läksin režiid õppima, lõputöölavastusega võeti kohe tööle ТЮЗi (noore vaataja teater – vene k), kus olengi viimase ajani töötanud. Piiteri TJUZ on mind kasvatanud, toitnud ja harinud, sisemiselt ei ole ma sellest lahti öelnud, ta on minu sees,» räägib Natalja.
«Pole tähtis, kui vana inimene on, peaasi, et teda hinnataks tegude järgi. Näiteks on Adolf Jakovlevitš Šapiro sai Riia TJUZi juhiks 25-aastaselt. Vastutus on minul ja mina hakkan otsustama, kellega edasi minna. Kui keegi ei mõista või ei taha, siis lähevad meie teed lahku.»
Lapina annab endale aru, et kunstilise juhtimisega ei ole Vene Teatris viimasel ajal olnud kõik korras.
«Eelmist kunstilist juhti ma isiklikult ei tunne (Mihhail Tšumatšenko vallandati Vene Teatrist veebruaris ja ta kolis tagasi Venemaale – toim), kuid olen temast palju kuulnud, palju vasturääkivaid arvamusi, millest võib kokku panna mingi pildi. Minu ülesanne on teha oma asja. Ma ei tahaks, et nood veidrused puudutaks mind. Tahaksin, et teatris oleks avatud infoväli, ilma kulissidesse eksinud saladuste ja intriigideta,» räägib Lapina.
Natalja Lapina vanemad on ajaloolased ja ta ütleb, et teadis juba lapsepõlves, et kui tahad teha midagi tulevikus, ei tohi minevikku maha kriipsutada – tuleb analüüsida seda, mis oli enne sind. Seepärast ta ei tulegi teatrisse kohe, vaid alles kevadel.
Lähenema peab arukalt
«Mul on vaja aega selleks, et situatsiooni adekvaatselt hinnata,» räägib lavastaja. «Teatris ei saa olla demokraatiat. Loodan, et puhtalt lehelt alustada ei saa, asjale tuleb läheneda arukalt ja järk-järgult. Usun, et mul jätkub jõudu, tarkust ja oskust jääda iseendaks.»
Vene Teatri praeguse repertuaari kõik etendused vaatas Lapina juba läbi, esile toob ta Moskva lavastaja Mihhail Feigini «Lõikuspeo tantsud» ja «Kallimast ei lahkuta», mille lavastas Viktor Rõžakov, kes samuti on Moskvast. Teisi lavastusi ta kommenteerida ei soovi. Tema ise alustab kevadel Shakespeare’i «Tormist».
«Tallinnas tunnen ennast harmooniliselt, võib-olla on eesti mentaliteedis midagi sellist, mis on mulle lähedane,» ütleb Lapina.
Natalja Lapina
• Lõpetas Peterburi Riikliku Teatriakadeemia
• Juba kuus aastat on Peterburi Riikliku Teatriakadeemia näitlemise õppejõud
• Seitse aastat töötas Peterburi TJUZis
• Lavastanud kaheksa etendust
• Vene Teatris lavale toonud «Aarete saare» (2008)
• Vene Teatri kunstiline juht alates 2009. aasta märtsist