Ebola epideemia epitsentris töötanud Eesti ekspert: muidugi tundsin hirmu

Helen Mihelson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaheoja oli Sierra Leones täpselt 46 päeva.
Vaheoja oli Sierra Leones täpselt 46 päeva. Foto: Rein Vaheoja / erakogu

Poolteist kuud Ebola epideemia keskmes viibinud päästeameti peaspetsialist Rein Vaheoja ütles intervjuus Postimehele, et seal viibitud aja jooksul oli raskes olukorras näha paranemise märke, mille taga oli suuresti see, et kohalikud inimesed õppisid haiglaid usaldama.

Foto: erakogu.
Foto: erakogu. Foto: Rein Vaheoja / erakogu

Vaheoja, kes viibis Ebola puhangust haaratud Sierra Leones koos Norra meeskonnaga, tegeles baaslaagris põhiliselt IT, side ja logistikaga. Mees viibis Sierra Leones 46 päeva ning jõudis tagasi koju üleeile õhtul.

Kirjeldage palun, milline see olukord Sierra Leones oli?

Olukord oli kurvemapoolne. Inimesed elavad vaesuses, kuigi riigil on kullavarud ja teemandikaevandused. Aga üldine pilt oli ikka tohutu vaesus ja mustus, ja sellest omakorda juba haiguste suurem puhang.

Kas seal kohapeal oli ka midagi, mis oli teie jaoks üllatav?

Üllatav oli see, et inimesed olid sealjuures tohutult positiivsed ja rõõmsad. Kui ma alguses läksin, siis mõtlesin, et nad ei ole võib-olla eriti rõõmsad selle üle, et humanitaartöötajad, valged inimesed, tulevad nende maale ja panevad oma laagrid püsti. Aga nad olid abi üle väga õnnelikud.

Kui palju te üldse kohalikega kokku puutusite?

Kohalikega kokkupuuteid ikka oli, sest meie laager oli praktiliselt Moyamba asula vahetus läheduses ja turvatöötajad, kes meie laagrit valvasid, olid kohalikud. Haigetega kokkupuude oli null.

Kas kohalikud ise tunnevad hirmu Ebola ees?

Üldiselt tunnevad küll hirmu, aga kohati oli ka sellist suhtumist tunda, et haigus on küll, aga ega me midagi teha ei saa. Näiteks, kui küsisime neilt, mis on nende jaoks meid vaadates naljakas, siis nad ütlesid, et «Te pesete ju käsi kogu aeg! Mille jaoks? Te ei hakka ju sööma?». Eks sellisest suhtumisest oli näha, miks see levik seal on võib-olla suurem kui kuskil mujal. Euroopa riigi tasemel ei saaks sellise haiguse levik kindlasti nii massiline olla.

Foto: erakogu.
Foto: erakogu. Foto: Rein Vaheoja / erakogu

Kas te ise ka tundsite hirmu seal?

Ikka, muidugi. Eks see hirm oli ikkagi sees, sest olime ju põhimõtteliselt haiguse epitsentris. Paaniliselt küll millegi ees hirmu ei olnud, aga kohalikega suheldes või väljaspool laagrit oli ikka kerge hirm. Ikka mõtlesin sellele, et see oht on väga reaalne.

Aga kas te sattusite ka mõnda päris ärevasse olukorda?

Ärevaid ohuolukordi ei olnud, selles suhtes oli kõik rahulik. Turvalisuse mõistes on see riik ka suhteliselt turvaline, kuritegevus kui selline ei ole väga suur ja võis päris rahulikult autoga ringi sõita.

Oleme näinud videokaadreid, kus sealsetel tänavatel lebavad surnukehad. Kas te midagi sellist ka nägite?

Ei näinud. Eks see epideemia on juba lõppjärgus ka ning haigestumiste arv on ikkagi kõvasti vähenenud võrreldes sellega, mis ta oli kuid tagasi. Ka kohalikud inimesed on Ebola haiglaid hakanud rohkem usaldama. Algselt oli probleem selles, et ei julgetud sinna (haiglasse-toim.) minna, sest kardeti, et tagasi sealt enam ei tulda. See tõi kaasa ka selle, et inimesed läksid täiesti viimases faasis haiglasse, ja siis nad loomulikult ei tulnudki enam sealt välja. Kui haigus avastatakse esimeses faasis, on paranemise tõenäosus kõvasti suurem.

Ehk siis selle aja jooksul, kui teie seal olite, nägite, et asi läks paremuse poole?

Jah, sest haigla, mille arste ja õdesid meie n-ö teenindasime, oli sajakohaline, ja lõpus, kui ma ära tulin, oli seal täituvus umbes 15-20 inimest. Eks seal haiglas oli ka päris mitmeid tervenemisjuhtumeid. Kohalikega rääkides oligi see üks põhilisi asju, mis tuli neile väga positiivsena – lähed haiglasse ja ei sure ära, vaid saad seal terveks. Kui algselt nad läksid haiglasse, siis oligi selline suhtumine, et kui viid oma lähedase sinna, siis sa teda enam kunagi ei näe. Kui inimene suri haiglas, siis ta maeti haigla töötajate poolt kuhugi džunglisse spetsiaalsetesse surnuaedadesse. Omaksed neid enam vahepeal ei näinud. Said lihtsalt lõpuks teada, et nüüd on maetud. Seetõttu oligi neil tohutu hirm ja nad ei julgenud haiglatesse minna, aga nüüd, mil olukord on paremaks läinud, on ka tervenemine suurema tõenäosusega.

Kas te lähete tagasi ka sinna?

Arvatavasti mitte. Aga muidugi, kui kutsutakse ja vajadus on, siis kindlasti.

Foto: Rein Vaheoja / erakogu

Videot laagrist, kus Vaheoja poolteist kuud viibis, näeb SIIT.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles