Päästeoperatsioonide tagatoas käib usin töö

Meribel Sinikalda
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mida teha, kui reisilaev põrkab kokku näiteks naftatankeriga? Kust alustada üle parda kukkunud inimese otsinguid, kui pole teada, millal ta kadus? Postimees käis vastuseid otsimas mere- ja lennupääste koordinatsioonikeskuses (JRCC Tallinn), millel täitub täna 20. tegutsemisaasta.

«Enamik intsidente, mis aset leiavad, on väikelaevadega. Kuid me peame olema valmis kõige hullemaks stsenaariumiks, kui näiteks Tallinki laev põrkab kokku mõne naftatankeriga. Sellisel juhul on meil ulatuslik reostus ja tohutu hulk inimesi hädas. See on kõikide Läänemere maade hirm,» rääkis politsei- ja piirivalveameti mere- ja lennupääste koordinatsioonikeskuse vanem Ivar Treffner.

Mida sellisel puhul teha? «Alarmeerime kohe kõik üksused: kopteri, meie veesõidukid, lähedal olevad kommertsalused ja saadame nad päästetegevusele. Vajadusel kaasatakse operatsiooni ka Soome, Rootsi ja Läti, kelle vahel Läänemeri ära on jagatud,» ütles Treffner ning lisas, et ükski Läänemere äärne riik ei saaks sellise suuremahulise operatsiooniga üksi hakkama, kuna kellelgi pole piisavalt ressursse. Igapäevaseks toimimiseks niivõrd palju ressursse vaja polegi, seetõttu peabki keerukaid päästejuhtumeid üheskoos naabritega lahendama.

Õnneks ei ole sellist suurt intsidenti mere- ja lennupääste koordinatsioonikeskusel veel ette tulnud, kuid kui arvesse võtta, et laevaliiklus kasvab järgmise kümne aasta jooksul umbes 30 protsenti, kasvab tõenäosus iga päevaga, rääkis Treffner. Selleks, et valmisolek tagada, tehakse naaberriikidega koostööõppusi, et kriitilistel hetkel kulgeks koostöö probleemideta, igaüks teaks oma ülesandeid ning juhtimis- ja sidesüsteem töötaks hästi.

Merevalvekeskuse juhtivkoordinaatori Aivo Ammanni sõnul on siiski ära hoitud palju intsidente, kui mõni laev kokkupõrke või madalikule sõitmise kursiga. Treffner lisas, et nende töö pole ainult õnnetuste ära hoidmine. Tema sõnul on 75 protsenti nende tööst piirivalve ehk merepiiride ja -alade jälgimine. Samuti jälgitakse, et laevad ei rikuks rahvusvahelisi õigusi.

Punased raketid ja raadiota hädalised

Oma ala spetsialistid teadsid rääkida, et punaste hädaabirakettide kasutamine on aasta jooksul kasvanud. «Sellega on probleem, sest need on ju rahvusvahelised hädasignaalid, aga inimesed lasevad neid ka siis, kui häda pole,» kirjeldas Ammann kasvavat probleemi. Ta rääkis, kuidas aastavahetuse ööl lugesid nad Õismäe ja Kakumäe vahelisel alal kolleegiga kokku 56 hädaraketti. Kui tegemist on maismaalt lastud raketiga, siis sellele ei reageerita. Tihti on aga keeruline aru saada, kas hädaabikutsung tuli maismaalt või merelt.

Treffner lisas, et murelikuks teeb ka see, et mitmed väikelaevnikud ei paigalda oma veesõidukile raadiot. Ometigi on sellest hädaolukorras väga palju abi - hoia nuppu all ja päästekeskus saab teate vajaliku infomatsiooniga. Samuti pani mees kõigile südamele, et telefon võib mõnel puhul küll merel abiks olla, kuid pole merel just parim sidepidamisvahend.

Reisilaevad ja vabatahtlikud 

Treffner selgitas, et kui merel midagi juhtub, võib kohalejõudmisaeg olla päris pikk. Kiirelt tehakse selgeks, mis kommertslaevad piirkonnas on, sest hädasolijale appiminek on kirjutamata reegel ning laeva merelviibimise eesmärk ei oma siin rolli. Nii on näiteks reisilaevad mere- ja lennupääste koordinatsioonikeskusele väga suureks abiks.

«Neil on olemas kõik vahendid, ka näiteks kiirpaat. Nad saavad tekilt väga kaugele vaadata ning olukorrast aimu saada, töö teeb ära väike paat. Samas võib pardal ka arst olla, kellest võib olla abi. Meil on olnud juhtumeid, kus purjekas läheb põhja, reisilaev on lähedal ja saab inimesed kohe peale võtta ja vajadusel esmaabi anda,» kirjeldas Treffner. Reisilaevad aitavad ka siis, kui on vaja tuvastada, kas punaseid rakette lastakse maalt või merelt. Lisaks reisilaevadele on suureks abiks ka tublid vabatahtlike üksused. 

Näiteks eelmise aasta augustis oli üks keeruline situatsioon, mis lõppes väga õnnelikult. «Kordonist tuli info, et väike laev on Aegna juures hädas. Pardal oli esialgsetel andmetel 12 inimest, neist pooled lapsed. Saatsin Piritalt kaatri välja, aga jube tormine ilm oli, laine kõrgus oli kaks ja pool meetrit. Samal ajal oli läheduses Tallinki MS Superstar. Palusin neil lähemale sõita ja päästepaadid valmis panna, et vajadusel appi minna. Samuti hakkas laev tormivarju tegema, et laine ei käiks väikelaevale peale. Samal ajal päästis meie kaater lapsed, vahepeal kohale jõudnud Viimsi vabatahtlikud võtsid ülejäänud. Kõik käis nii kiiresti, et kopter ei jõudnud välja sõitagi,» meenutas mere- ja lennupääste koordinatsioonikeskuse vanemkoordinaator Joel Preobrazenski.

Kõik operatsioonid aga ei lõppe nii õnnelikult. Ammann meenutab aastatetagust juhtumit kaubalaevaga, mis vedas merekooli kursante. Ühel hetkel avastati, et laevalt on kadunud noormees, keda pole siiani leitud. Sellest mõjutatuna pidid päästjad laevalt evakueerima ka laeva vanemkapteni, kes oli juhtunust südameataki saanud. «Selline vastik juhtum, mille peale veel hiljemgi mõtled,» kirjeldas Ammann.

Kust inimest otsida?

«Kui häireks läheb, siis esimene tund on hullumaja - ei saa süüa, pissida, mitte midagi teha. See kestab, kuni saad kõik juhtumi lahendamisel kasutatavad üksused välja saadetud. Vahel on nii palju tegemist, et Ivar jookseb kodust kohale,» kirjeldas Ammann. Samas on ka juhtumeid, mis venivad. Näiteks siis, kui inimene on kadunud ja arvatavasti üle parda kukkunud. Inimese kadumishetke hakatakse arvestama sellest hetkest alates, kui keegi teda viimati nägi. Seega, kui neli tundi tagasi nähti inimest viimati laeval, siis tuleb vaatama hakata, kus oli laev neli tundi tagasi. Nii selgitatakse välja võimalik otsinguala, mis võib tulla meeletult suur.

Mehed möönsid, et otsinguala määramine on väga mahurohke töö, arvestada tuleb paljude faktoritega: algus-, sihtpunkt, marsruut, ilm, päästjate ressursid jms. «Näiteks välismaalastel on nii, et ilm tuleb automaatselt programmi. Meie peame aga ise internetist järele vaatama. Merepäästetarkvara oleks vaja uuendada,» kirjeldas Ammann, kelle igapäevatöö toimub seitsme arvutikuvari taga.

Treffner aga kinnitas, et selles suunas juba töötatakse ning varsti hakkab ka neil see info automaatselt tulema. «20 aasta jooksul on tehniline ja erialane võimekus tundmatuseni muutunud. Vaatamata sellele, et alati on arenguruumi, sest tehnilised lahendused arenevad pikkade sammudega, on mere- ja lennupääste koordinatsioonikeskus oma võimekuselt heal tasemel,» sõnas Treffner ja lisas, et igale appikutsele reageeritakse võimalikult kiiresti ja vajalikke vahendeid kasutades.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles