Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi professor Jaanus Harro leidis, et spikerdamine peab olema sama taunitav kui valetamine ja vähendada aitaks seda ühene hukkamõist ühiskonnas.
Õppejõud: spikerdamine on valetamine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Harro ütles, et ei ole otseselt ise viimasel ajal spikerdamise probleemiga kokku puutunud, kuid aeg-ajalt ülikoolis see teema tõepoolest tõuseb. «See peaks olema hästi lubamatu asi,» oli Harro kategooriline.
Kui vahel räägitakse sellest, et spikri valmistamine juba aitab õppuril fakte paremini omandada, siis Harro seda vabanduseks ei pidanud: «Siis ei peagi seda spikrit enam kaasa võtma.»
On õppejõude, kes eksamitegijaid rangelt kontrollivad, kuid ka neid, kes usaldavad. «Ma ise soovitaksin usaldada ja aeg-ajalt kontrollida ka,» ütles Harro.
Miks üldse spikerdatakse, ei osanud Harro öelda, sest tema enda kinnitusel seda kunagi teinud pole. Seoses liikluseksami petuskeemiga päevakajaliseks muutunud spikerdamise teemal eile Postimees.ee's läbi viidud küsitlusele vastanutest tunnistas 95 protsenti, et on vähemalt korra elus seda teinud.
«Spikerdamist vähendaks ilmselt, kui niisugune tegevus oleks üleüldiselt üheselt hukka mõistetud. Sellele aitab ilmselt kaasa vaba ühiskonna areng, kus valetatakse üldse vähem. Spikerdamine on üks valetamise alaliike ja sellisena ei ole ta midagi enneolematut ühiskonnas, mis alles õpib tõtt rääkima,» leidis professor. Ta pidas loogiliseks, et spikerdamisse suhtutakse sama taunivalt kui valetamisse.