Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme ütles intervjuus Postimehele, et teised erakonnad peaksid enne Reformierakonnaga läbirääkimistele minekut omavahel mingid seisukohad kokku leppima.
Helme: ei tohi lasta Reformierakonnal end ära kasutada
2. märts 2015, 15:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saite korraliku tulemuse ja olete kindlasti jõudnud analüüsida, kes on teie valijad?
Selle analüüsi tegime ära juba Europarlamendi valimistel. Siis nägime väga selgelt, et meie toetajad on valdavalt väikelinnad ja maapiirkonnad. See on üks põhjus, miks ma ise kandideerisin Pärnus. Esiteks, et olen ise Pärnust pärit ja seal mind väga palju mäletatakse. Kuni vanemate surmani olin Pärnus väga sage külaline. Kõige kaalukam põhjus oli see, et vaatasime ka maakondade ja ringkondade kaupa, kus oli meie toetus kõige suurem. Lihtsalt kaine kaalutlus suunas inimesi neisse piirkondadesse.
Kuidas teie valijaid üldisemalt võiks iseloomustada? Küllap olete isegi kuulnud, et osa inimesi imestavad, kuidas teie toetus nii suur oli? Küsitakse, kas tõesti on nii palju nii radikaalselt mõtlevaid inimesi?
Me ei ole nii radikaalsed. Ütleksin, et me oleme jõulised. Aga kuna eestlane on selline alalhoidlik ja ettevaatlik, siis ta peab jõulisust radikaalsuseks. Öelge, milles radikaalsus meie puhul niiväga väljendub? See, et ütleme, et Eesti ei saa vastu võtta massimmigratsiooni – kas see on radikalism? Või kui ütleme, et kooseluseaduse vastuvõtmise viis ja seadus ise pole head seadused ja me oleme selle vastu? Siis on suurem osa eesti rahvast radikaalsed. Või see, kui ütleme, et piirilepingu Venemaaga sellisel kujul ja ajal sõlmimine ei ole riiklikust seisukohast kõige paremini läbi viidud operatsioon. Kas see on radikalism? Nii arvas 70 protsenti inimestest. See ei ole radikalism, vaid selgete seisukohtade võtmine, mitte laveerimine. Ja kaitseme jõuliselt neid seisukohti, tõsi, vahel agressiivses vormis.
Tegelikult olete te siis pehmemad, rohkem kompromissideks valmis, kui see välja paistab?
Siin on ikkagi üks erinevus võrreldes nende erakondadega, kes siiani olid riigikogus. Nad on harjunud sellega, et peame kõigepealt mõtlema selle peale, mida meie liitlased meilt ootavad ja alles siis selle peale, mida meie rahvas meilt ootab. Meie seisukoht on vastupidine. Me peame kõigepealt mõtlema, mida meie rahvas meilt ootab ja seejärel peame oma liitlastele selgitama, miks meie rahvas nii käitub ja miks just selliseid otsuseid teeme.
Mida te selle all konkreetsemalt silmas peate?
Pean silmas kas või sedasama kooseluseadust. Kui Ameerika Ühendriikide asepresident Joe Biden ütleb, et suhtumine homodesse on demokraatia mõõdupuu tänapäeval...
Paljude jaoks on!
Paljude jaoks on, aga meie ütleme, et selleni tuleb jõuda evolutsiooniliselt, aga mitte nii, et keegi kusagilt ütleb, et see on mõõdupuu, tehke ära ja kui te sellele mõõdupuule ei vasta, olete alamõõdulised. Väga paljud meie lähiümbruses, kas või saatusekaaslane Leedu, pole sellega kaasa läinud.
Kas kooseluseadus ikka on nii tähtis teema, et sellest uuesti ja uuesti rääkida?
See on tähtis teema. Toon näite. See on nagu teleskoopvarras, kust lülisid järjest välja tõmmatakse. Järgmine on kellelegi abieluõiguse, siis lapsendamisõiguse andmine. Aga mida ma tahan öelda – ükskõik kui humanistlikud või demokraatlikud kaalutlused selle taga on, ühiskonnale, mis ei ole küps nendeks lahendusteks, seda vägivaldselt peale suruda tähendab ühiskonda lõhestada. Meie ühiskond on nii väike ja maailma mastaabis nii vähemõjukas, et me ei peaks lõhestama ühiskonda, vaid hoidma meid nii üksmeelsena kui võimalik. Areneme rahulikult lahendusteni.
Kui te esitlete end uue erakonnana, siis tegelikult te pole uus erakond, vaid Rahvaliidu uuestisünd. Suur hulk, üle 7000 erakonna liikme on teil ju tulnud Rahvaliidust?
Enamus küll, aga kui vaatame aktiivsete liikmete enamust, siis need on uued liikmed.
Siis on teil ju n-ö surnud, paberil liikmed?
Ei, nad ei ole surnud liikmed, vaid nad tulid välja valima. Tuleb arvestada sellega, et suur osa neist on Maaliidu ja Eesti Maarahva Erakonna ajal erakondadega liitunud ja hiljem moodustasid Rahvaliidu, ja nad on enamalt jaolt üsna vanad inimesed. Nad pole enam need, kes aktiivselt poliitikat teevad. Aga kui ütleme, et tulge välja, siis nad tulevad. Kui eile vaatasime seltskonda, kes olid valimispeol valimistulemusi ootamas, siis 90 protsenti neist olid uued liikmed. Kolme aastaga on meiega liitunud julgelt üle tuhande. Meie noorteorganisatsioon on mitmesajapealine ja väga aktiivne.
Teie poeg Martin Helme ilmselt veab seda?
Ei, seda veab Jaak Madison, kes on 23-aastane ja sai ka riigikokku. Meie areng on olnud väga tormiline ja muljetavaldav. Jah, oleme Rahvaliidu õigusjärglased ja ma ei näe põhjust seda häbeneda. Need, kes seal käki kokku keerasid, jooksid üle sotsidesse ja kusagile mujale. Kui keegi räägib mingisugustest endiste juhtide pattudest, siis meil ei ole endiste juhtidega mitte mingisuguseid kontakte.
Kui tulevikust rääkida, siis millises variandis näete teie võimalust valitsusse pääseda?
Olen poliitikas olnud ühte jalgapidi sees juba väga pikka aega. Reformierakonna käitumine oma koalitsioonipartneritega varasematel aegadel pole erilist usaldust sisendanud. Siiski, jäme ots on praegu nende käes ja nemad valivad.
Teistel, ka teil, on nüüd suur võimalus seda mängu juhtida?
Muidugi. Kui kõik võtavad seisukoha, et ei lase end Reformierakonnal lihtsalt ära kasutada, siis on Reformierakond küllaltki suurte raskuste ees. Siin on terav probleem selles, et teine suur erakond, mis võiks valitsuse moodustada, on paariastaatuses.
Kas oleksite valmis koos Keskerakonnaga valitsusse minema?
Ei, me oleme kogu aeg öelnud, et me pole valmis nendega minema. Me ikkagi näeme seda, kuidas Yana Toom ja teised erakonna tasapisi üle võtavad. See ei ole küll see erakond, kellega tahaksime valitsuses olla.
Millises versioonis te oleksite valmis valitsusse minema?
Sellises, kui saame niisuguse koalitsioonikokkuleppe, kus Reformierakond ei rulli kõigist teistest üle ja võtab vaid paar marginaalset valimislubadust teiste programmidest ja viskab mõned marginaalsed ministrikohad ning põhimõtteliselt valitseb üksi edasi. See ei ole see variant, millega oleksime nõus.
Usute, et teised, ülejäänud neli suudavad nii koostööd teha?
Tahaks loota, et saame omavahel natuke neid asju arutada. Pigem välja kujundada ühisseisukoha, et Reformierakond peaks sisuliselt mingi blokiga läbirääkimisi pidama. Mitte et ta ükshaaval nopib põhimõttel, et teie meile sobite ja saate kultuuriministri portfelli ning jagage seal siis igasuguste kultuurimajade ja raamatukogude probleemidega, mis kõik nõuavad raha, aga rahakott on nende käes ja nemad annavad, kui tahavad. Sinna valda, kus on nende mees vallavanem, sinna annavad raha ja teise ei anna. See on Eesti poliitika praktika, mida me mingil juhul ei taha kaasa mängida. See mõjuks meile lihtsalt hävitavalt.