Ei ole lihtne teha dokumentaalfilmi inimesest, kes on elavate kirjast juba ammu lahkunud. Lihtne selles mõttes, et vaataja tajuks portreteeritavat elava või elusana – mitte kui üksikute fotolis-filmiliste jäädvustuste, kaasaegsete meenutuste ja inforikka autoriteksti summaarset objekti, vaid lüüriliselt helisevana.
Sellisena, kes paneks kaasa elama ja tundma, avaks midagi oma vahetust olemusest, aga ka ruumist ja ajast, kus tuli tegutseda.
Manfred Vainokivil on see õnnestunud. Tema tunnine «Boba», mis portreteerib legendaarset estraadikunstnikku, imitaatorit ja viiuldajat Vladimir Sapožninit ehk Bobat, algab nostalgiliselt, iseloomulikust klõpsust, mille toob kuuldavale üks koltunud fotosid täis vana kohver, kui see üle pika aja lahti tehakse, hüppab seejärel bravuurikalt-humoorikalt portreteeritava värvikasse artistiellu ja jõuab lõpusirgele viimase, juba väriseva käega tehtud sissekandega, mida sisaldab Sapožnini elupäevik.
«17. veebruaril 1993 lahkus mu kallis, armas Mašenka, minu Mašunja... Tal oleks 13. aprillil täitunud 93 eluaastat.»
Just tollest sissekandest peale vaikis ka Sapožnini viiul, kuigi temal endal jäi elada veel peaaegu neli aastat.
Nende kolme meeleolu- või laadiregistri vahel, ühest teise liigub õnnestunud kombel ka kogu Vainokivi linateos. Jutustust hoiab koos ja saadab alltekst, mida Vainokivi süstis juba Kalju Suure ja Evald Okase filmi – ka Sapožnin on mees, kelles püssirohi põleb vaat et lõpuni välja, kes kõnnivad terve elu, ka kõrges eas, pea püsti ja säde silmis, ükskõik mida saatus pole nende teele ka ette veeretanud.
Sapožnini puhul, nagu film osutab, on selliseid konflikte, mida ta kogu elu endas kandis, kaks. Esiteks see, mille võtab pealkirjas kokku ka see väljapanek, mis «Boba» kinolinastust saadab – «Elukutselt meelelahutaja, südames tõsine viiuldaja».
Sapožninist võinuks saada suurepärane klassikaline interpreet – seda möönavad kõik asjatundjad –, ent tsirkuseperre sündinuna oli ta sunnitud oma talendi välja arendama veidi teises ampluaas. Seda õnnelikum ta ise tagantjärele, oma elu kokku võttes on, et ei jäänud lõpuni tühipaljaks tsirkuseklouniks, vaid hakkas ka laval viiuldama, mis sest et peamiselt estraadil.
Valter Ojakäär viitab filmis veel ka mingile käevigastusele, mis takistas, aga kahjuks jätab Vainokivi selle ripakile.
Teiseks konfliktiks Sapožnini sisemuses oli terav kontrast sõjaeelse ja -järgse karjääri vahel. Artist, kes oli enne sõda vaimustusega vastu võetud Euroopa ja Ameerika parimates varieteedes, oli sunnitud pärast sõda kolistama kuude kaupa ringi mööda N. Liidu räpaseid provintsilinnu.
«Oi, milline primitiivne publik on Iževskis!» kirjutab ta oma päevikusse. Nendel reisidel olnud Bobal kaasas koguni isiklik prill-laud, et vältida kokkupuudet sealsete jubedate kemmergutega, nagu meenutab Ada Lundver.
Mis Sapožninil sest kõigest üle aitas olla? Ikka toosama sünnipärane rõõmus natuur – ja seda väidab ka Ojakäär. Oli selle varjus peidus veel süngem, kahtlevam ja kõhklevam pool, sellele ei anna vastust isegi paksud päevikud, kuhu Sapožnin pidevalt ülestähendusi tegi ja millele toetub paljuski ka Vainokivi film. Oma hinge ta nendes lõpuni ei ava, nagu tegi seda Raimond Valgre kirjades Niinale, muutes raskemaks ka Vainokivi ülesande.
Teatav minoorsus tekib Sapožninis alles elu lõpuaastail, kui krooni tuleku ja publiku kadumisega kuivab kokku ka sissetulek ja teeneline kunstnik peab tõsiselt püksirihma pingutama, kulmineerub aga Maša surmaga. See, kuidas Vainokivi seda kõike edasi annab, jõudes fotoalbumitest väljarebitud piltide jälgi ajades tavalisest armukadedusest lõpuks Bobat ja Mašenkat pea eluajaks liitnud suure ja sügava armastuseni, on erakordne ja liigutav. See on film, millest vaatamata minevikulisele kõneviisile pritsib tõelist elumahla!
Filmi täiendab näitus «Elukutselt meelelahutaja, südames tõsine viiuldaja», mis on avatud Solarise keskuse II korruse fuajees.
Uus film kinolevis
«Tsirkuselaps»
Stsenarist, režissöör ja operaator Manfred Vainokivi
Filmivabrik 2010
Alates 10. septembrist Tallinna kobarkinos Solaris