IRL oligi see, kes haldusreformi kunagi põhja laskis, sest neile oli palju kasulikum teemat üleval hoida kui seda lahendada, rääkis endine regionaalminister Vallo Reimaa (5. aprillist 2007 kuni 23. jaanuarini 2008 Andrus Ansipi teises valitsuses, IRL kutsus ta ministrikohalt tagasi) Põhjarannikule antud intervjuus.
Kuigi avalikkusele võis jääda mulje, et sul tekkis valitsuses vastuolu IRLi esimehe Mart Laariga, oli tegelikult selleks meheks, kes tahtis sust lahti saada, hoopis majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, endine Res Publica esimees.
Jah, Laar rääkis mulle hiljem, et mind taheti maha võtta juba siis, kui IRLi Res Publica pool otsis Res Publica endisele peasekretärile Priit Sibulale sooja kohta ning tahtis ta panna Põlva maavanemaks. Mina olin seisukohal, et maavanemaks sobib vaid see, kelle kandidatuuri on omavalitsused heaks kiitnud. Sibul mõjus Põlvamaa omavalitsustele aga nagu punane rätik ning ma otsisin esialgu teise kandidaadi.
Meie arvamused põrkusid ka Eesti rahva muuseumi ja Jõhvi viadukti puhul, mille ehitamiseks ei tahtnud Parts raha anda. Lõpuks kogunes selliseid vastasseise palju ning viimaseks piisaks sai eelnõu, mis oleks regionaalministrist teinud regionaal- ja avaliku halduse ministri, kelle alla oleks üle tulnud mõned osakonnad ka rahandusministeeriumist ja riigikantseleist ning kogu avalike teenuste valdkond, sh e-teenused. Sellega oleks endisest regionaalministrist saanud üks juhtivatest ministritest, mis ähvardas lüüa Partsi kaardipaki segamini.
Isamaa ja Res Publica Liit oli ju algusest peale ebaloomulik moodustis. Minu ametisse astudes püsis nende kahe poole jõuvahekord veel hapras tasakaalus, kuid Partsil oli selge ambitsioon võim üle võtta. Minu positsiooni eeldatav tõus oli sel teel üheks takistuseks ning nädal enne seda, kui valitsus oleks kõikide ministeeriumite poolt kooskõlastatud eelnõu kinnitanud, võeti mind maha ning eelnõu lükati sahtlisse.
Kogu protsess, mille ma olin käima pannud eesmärgiga tugevdada omavalitsuste ja kodanikuühenduste rolli riigis, täpsustada maavalitsuse ülesandeid ning anda omavalitsuste liidule ja maakondlikele arengukavadele vajalik õiguslik staatus koos vastava rahastusega, keriti tagasi ning sellega lasti põhja üks esimesi samme riigireformi poole.
Ja Laar vaatas seda kõike pealt?
Laar oli siis juba Partsi pantvang: ta oleks erakonna esimehe kohalt maha võetud, kui ta poleks Partsi tahtmist mööda teinud.
Seega enda nahka päästes viis ta sinu oma turule?
Jah, nii see oli. Hiljem sain teada, et ta oli varemgi oma lähikondlastega samamoodi käitunud. Nii et see polnud sugugi esmakordne juhtum.
Üks Vabaerakonna juhtfiguure Andres Herkel, varem IRLi ridadesse kuulunud isamaaliitlane, on öelnud, et oled olnud ainus regionaalminister, kellel oli haldusreformi läbiviimiseks kõikide erakondade toetus, ja et see küsimus, miks IRL su 2008. aasta jaanuaris tagasi kutsus, on senini arusaamatu ning vajab haldusreformi pidurite mõistmiseks selgitamist.
Kui varasemad regionaalministrid kirjutasid tagatoas mingi bulla valmis ning hakkasid sellele toetust otsima, siis mina töötasin põhimõtteliselt teistmoodi, kaasates kõik erakonnad tööprotsessi. Liikusime edasi punkt punkti haaval: lõime lukku need lahendused, milles olime saavutanud üksmeele, ning võtsime ette järgmise probleemi.
Keskerakond toetas mind väga jõuliselt, sotsidega oli raske, aga ka nemad toetasid, samuti Rahvaliit, kes oli esialgu küll kibestunud, et nende regionaalminister oli põhja lastud, kuid me saime sellest üle. Suurepärane koostöö oli Reformierakonnaga. Nende riigikogu fraktsioonis oli toona palju endisi omavalitsusjuhte ja maavanemaid − haldusreformi asjus kompetentseid inimesi, kellega oli hea asju arutada.
IRLi fraktsioon oli see-eest lootusetu. Sportlane võib küll väga hästi ketast heita, kuid see võib olla ka kõik, mida ta oskab. Paraku oli selliseid inimesi IRLi fraktsioonis toona palju ning igaesmaspäevased kohtumised nendega olid ausalt öeldes väga nukrad. See oli sama nagu rääkida esimese klassi õpilastele kümnenda klassi füüsikast.
IRL oligi see, kes haldusreformi toona põhja laskis, sest just siis, kui olime jõudnud juba väga konkreetsete küsimusteni, näiteks maakonnatasandi funktsioonide jagamiseni omavalitsusliidu ja maavalitsuse vahel, otsustati asi ära lõpetada. Olulisel kohal oli siin poliittehnoloogiline põhjus, et kuna IRL püüdis jätta endast muljet kui kõvast haldusreformi tegijast ja kogus sellega valimistel hääli, siis oli neile palju kasulikum teemat üleval hoida kui seda lahendada. See meenutab üht Baskini anekdooti, kus vana juudist advokaat lubab oma mantlipärijast pojal minna esmakordselt iseseisvalt kohtuistunguile ja kui see tagasi tulles hõiskab, et kõik kulges hästi – juhtum on lõpetatud, läks vana juut näost valgeks – pojake, see juhtum on meid ju kümme aastat toitnud.
Sinu poliitilist surma on nimetatud koguni märtrisurmaks.
See tuleneb sellest, et Laar nõudis mult lahkumisavaldust, kuid ma keeldusin, sest erakonnakaaslastele oli vaja anda aega mõistmiseks, et jõuvahekorrad on muutunud Res Publica kasuks ning see pole enam see erakond. Tegelikult oligi too hetk paljudele silmade avanemise algus ning erakonna tulevase lõhenemise ennustaja.
Sina tulid IRList ära 2012. aastal ning pole pärast seda ühegi parteiga liitunud.
Ma arvan, et ma ei liitugi enam. Kuid ma olen jätkuvalt valmis erakondi nõustama.