Linast on saamas ökoinimeste ja jõuka rahva meeliskaup, ent need tikanditega rõivad on valmistatud Leedu või Valgevene põldudel kasvanud linast. Põlvamaal kasvatab Kalju Paalman lina aga kanadele.
Eesti linakasvatus naudib tõusu
11. september 2010, 13:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paalman on viimane tõsiseltvõetav linakasvataja sest tõust, mis kunagi maa saksa parunitelt linade eest teenitud kuldrubladega välja ostis. Tal kasvab lina 117 hektaril – kokku kasvatatakse tema andmetel Eestis praegu lina kuni 150 hektaril.
19. sajandil oli aeg, mil lina kasvatati 60 000 hektaril, ja seda just Lõuna-Eestis, kus on selleks sobiv happeline muld. See muld andis lõunaeestlastele 19. sajandil lisaks priiusele ka pikaajalise majandusliku eelise põhjaeestlaste ees.
Praegu toovad tulu üksnes linataimede kupardes olevad linaseemned, millest saab teha õli, jahu ja linakooki. Kunagi kasvatas Paalman ka kiulina, mis kasvab õlilinast palju kõrgemaks, aga see ei tasunud ära.
«Kiulina kasvab rohkem kui meetrikõrguseks ja talle on tähtis, et ta oleks hästi väheste seemnekupardega – siis kiud ei hargne,» räägib ta. «Lina pikkust mõõdetakse nii (mõõdab peopesi mööda vart ülespoole tõstes – toim) – üks, kaks, kolm... kaheksa, üheksa – üheksa peod peaks olema kiulina pikk, aga õlilina on kolm-neli peod.»
Linakombainid ootel
Eestis ei ole enam ainsatki linakiu töötlejat. Pärnu linavabrik pandi kinni ja sinnagi veeti lina sisse välismaalt, olgugi et Eestis on lina kasvatamiseks suurepärased tingimused.
Eile läks linaseemet koristama täiesti tavaline kombain. Paalmanil on alles ka tõelised kiulinakombainid, mis kitkuvad linataime koos juurega üles ja jätavad siis nii paariks nädalaks maha vedelema, et kaste linakiud varrest eraldaks.
Neid kombaine pole Paalman raatsinud maha müüa – mine tea, ehk läheb veel tarvis. Piisab sellest, kui keegi linakiudu jälle töötlema hakkab.
Tõmban ühe kiu taime küljest ära ja katsun seda pooleks tõmmata – ei lähe.
Paalman on lähenenud linakasvatusele pragmaatiliselt – et see ennast ära tasuks, peab tal olema töötlemiseks vajalik endal olemas. Tegelikult on ta kujundanud linakasvatuse juurde oma väikese tööstuse – poeg Gunnar tegeleb linaõlist puidukaitsevahendite valmistamisega, samamoodi teeb vanaperemees ise toidulisandina linaõli ja linajahu.
Füsioloog ja toitumisteadlane Selma Teesalu soovitabki linaõli ja linajahu tarvitada, sest see sisaldab omega-3 rasvhappeid.
Kiulina kasvatamine ei paista Paalmanit praegu vaimustavat, sest selle töötlemiseks on vaja panna hakkama palju suuremaid summasid. Suurem osa linaseemnetoodangust läheb kanadele ja seda peaasjalikult linakoogina.
Nii näiteks on Talleggi kanamunades või ka Järveotsa vutimunades Paalmani linaseemnetest pärinevad omega-3 rasvhapped.
«Toitudes on omega-3 rasvhapetest suur puudus, ühest küljest on seda vähe, aga oluline on ka omega-3 ja omega-6 rasvhapete suhe,» räägib ta.
«Linas on see suhe kolm ühele omega-3 kasuks, aga toitudes tükib ta olema üks kümnele või isegi üks viieteistkümnele omega-3 kahjuks. Sestap parandab linaseemnesaaduste lisamine toidule seda suhet – füsioloogid soovitavad ju 1:1 suhet,» jätkab Paalman.
Linakasvataja räägib, et kui inimene õppis rääkima ja tööriistu kasutama, siis oli omega-3 ja omega-6 suhe üks ühele, aga seoses tööstusliku toidutootmisega läks asi nihkesse.
Nn tervisemune munevad kanad saavad päevas kaks grammi linaõli ja neli grammi linakooki. «Omega-3 rasvhapet saab ka kalalihast, aga kalavarud on piiratud,» selgitab Paalman.
Eestile lähim tõsine kiulinakasvatusmaa on Leedu, aga sealgi teeb linakasvatus Paalmani andmetel vähikäiku. Hiina on oma odava linaga maailmaturu paraku üle ujutanud.
Öko ja esimene Eesti
Tartus Veski tänaval asuva Jassi Linatoa perenaine Maive Karu tellib linase riide Valgevenest ja teeb sellest siis igasuguseid rõivaid ja muidki esemeid.
«Huvi linaste riiete vastu kasvab. Olid ajad, kui inimesed tahtsid ameerikalikku puuvillast T-särki, aga nüüd on olud muutunud ja ma ei saa öelda, et tööd vähe on,» räägib ta. «Üks osa kundedest on ökoinimesed, teine aga nn esimene Eesti, kellel on Versace juba olemas – nad tahavad teistest eristuda.»
Karu jutu järgi küsitakse temalt päevas kaks-kolm korda, kas toode on valmistatud Eesti linast, ja tema peab tunnistama, et mitte. «Tean inimesi, kes müüvad linatooteid ja väidavad, et neil ongi müügis Eesti lina, aga seda pole vaja uskuda,» ütleb ta.
Karu usub, et kodumaisel linal oleks vähemasti nišitootena turgu.
Miks eestlased taas linast tahavad? Karu ütleb, et see on tänu oma omadustele suvel seljas mõnusalt jahe ja talvel sama mõnusalt soe. Pealekauba on tegu allergiavaba tootega.
Linakasvatust on Eestis ennegi tabanud tõsised kriisid, millele järgnesid uued tõusud. Mul on kodus veel vanaema kingitud päris linad, mille peal on hea magada. Kui meil hakatakse jälle kiulina kasvatama, lähen poodi ja ostan endale hunniku uusi, sest kunagi ei tea, millal tuleb linakasvatuses järgmine mõõn.
Eesti lina tegi orjast mõisniku
• 1870. ja 1880. aastatel kasvas lina külvipind Eestis 60 000 hektarile. Nõukogude aja lõpus kasvatati lina veel 4000 hektaril.
• Tänavu küsis põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametilt (PRIA) linakasvatusele toetust üheksa põllumeest kokku 119 hektarile (tegelikult võib kasvatajaid ja hektareid olla rohkem).
• Eestis on kiulina kasvatatud umbes 3000 aastat. Esimesed andmed linakiu ja -seemne ekspordist pärinevad 1377. aastast.
• 1833. aastal ostis vilja- ja linaäriga rikastunud Helme kihelkonna talupoeg Mats Erdell üles Roobe mõisa pantkirjad ja sai mõisa tegelikuks valdajaks. 1867. aastal ostis tema poeg Hans mõisa päriseks ja sai esimeseks eesti soost rüütlimõisaomanikuks.
• Paljud talud Lõuna-Eestis osteti vabaks just linakasvatuse toel, nõndasamuti pärinevad tollest ajast uhked Mulgimaa taluhäärberid.
• 1880. aastatel tabas linahinda langus, sest linakasvatus edenes ka teistes kubermangudes ja sisse hakati vedama Põhja-Ameerika odavat puuvilla.
• 20. sajandi algul saabus linakasvatuse uus tõus ja 1919. aastal muretseti lina eest sõjamoona. Pärast Vabadussõda veeres linakasvatus taas allamäge.
Allikas: Ell Vahtramäe Eesti Põllumajandusmuuseumist, PRIA ja Kalju Paalman