Ohvri loobumine oma esialgsetest ütlustest on politseiuurijate, prokuröride ja kohtunike hinnangul peamine põhjus, miks suur osa perevägivalla juhtumitest ei jõua kohtu ja süüdimõistva otsuseni, selgus värskest uuringust «Perevägivald Eestis juristi pilgu läbi».
Uuringust selgus, et riigi suutlikkust perevägivalla juhtumitega tegelemisel hindavad ametnikud erinevalt. Kõige enam ollakse rahul ohvrite kohtlemisega õigusorganites, ka ollakse rahul ohvrite lastele turvalisuse tagamisega. Samas on vastajate hinnangul mitmed võtmeprobleemid lahendamata.
Valdav osa vastajatest (58-72 protsenti) leiab, et riik ei suuda perevägivalda ennetada ja raskeid juhtumeid ära hoida, ka heidetakse riigile ette, et puudub kontroll vägivallatsejate (68-71 protsenti) ja vägivaldsetes peredes toimuva üle (60-68 protsenti).
«Riigi täielik suutmatus avaldub ekspertide hinnangul ohvritele elatusraha jm materiaalsete tingimuste tagamises, et iseseisvalt toime tulla – puudulikuks hindab seda 88 protsenti kohtunikest, 81 protsenti politseiuurijatest ning 74 protsenti prokuröridest. Uuringust selgub, et riigi suutlikkuse suhtes on mõnevõrra kriitilisemad kohtunikud.»
Määravaks põhjuseks, miks perevägivalla juhtumitest ei jõua mitte kõik kohtuni ja süüdimõistva otsuseni, peab kaks kolmandikku prokuröridest ja politseiuurijatest ning 40 protsenti kohtunikest ohvri loobumist oma esialgsetest ütlustest.
Oluliseks takistuseks on 41-57 protsendi prokuröride ja politseiuurijate hinnangul vägivallajuhtumite raske tõendatavus. Kohtunikest on selle väitega nõus 28-32 protsenti.
Muid võimalikke põhjuseid nagu tõendusmaterjalide kogumise pinnapealsus või perevägivalla juhtumite teisejärgulisus, ei peeta arvestatavateks põhjusteks – nende olulisust hindab 5-14 protsenti prokuröridest ja 6-8 protsenti politseiuurijatest.
«Kohtunikel on siinosas oma nägemus: iga neljas neist arvab, et perevägivalla juhtumid on tihti teisejärgulised ja eelisjärjekorras tegeletakse raskemate kuritegudega. Kõige vähem on vastajad (4-6 protsenti) nõus väitega, et perevägivalla juhtumitel puudub sageli kuriteo koosseis,» märgitakse uuringus.
«Tulemustest võib järeldada, et põhivastutus, miks perevägivalla juhtumitest ei jõua mitte kõik kohtuni ja süüdimõistva otsuseni, lasub vastajate hinnangul ohvril endal, õiguskaitseorganid siinosas oma töös puuduseid ega probleeme eriti ei näe,» järeldavad uuringu autorid.
«Paljud riigid (Hispaania, Suur-Britannia, Austria, Kanada, Ameerika jt.), kes sarnaste olukordadega, kus ohvrid oma süüdistustest sageli loobuvad, kokku puutuvad, on püüdnud otsida lahendusi ka õiguskaitseorganite töös. Õiguskaitseorganite tööd on ohvri probleemide ja vajaduste seisukohalt analüüsitud ja ka muudetud, otsitud lahendusi, kuidas suurendada ohvrite usaldust ja kindlustunnet õiguskaitseorganite suhtes. Nii on loodud mitmetes riikides spetsiaalsed politseiuurijate ja prokuratuuri osakonnad, kohtud, kus töötavad eriettevalmistuse saanud spetsialistid perevägivalla juhtumite käsitlemiseks. Taolised muudatused on end igati õigustanud, sest on aidanud luua paremat kontakti ohvritega, suurendanud nende turvatunnet ja nii on suudetud julgustada ohvreid kohtuprotsessis lõpuni osalema.»
Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi ja Tartu Ülikooli koostöös valminud uuringus «Perevägivald Eestis juristi pilgu läbi» osales 203 juristi ja politseiuurijat.