Kaja Kallas: ma ei ole Eesti suhtes lootust kaotanud

Hanneli Rudi
Hanneli Rudi, toimetaja
:

Europarlamendi saadik Kaja Kallas tunnistab, et riigikogus jäi nii mõnigi loodetud asi tegemata, sest ta ei saanud vajalike parteikaaslastega läbi.  

Tänavusel presidendi vastuvõtul olid kõik eurosaadikud kohal, ainult teie puudusite.

Ma ise ka imestasin, kuidas teised said minna. Ma olen kahes komisjonis, mõlemas on raportida, hääletused. Komisjonis on iga hääl arvel.

Nii et see on vale arvamus, et europarlamendi koht on mõnus tiksumise amet?

Sa võid siin tiksuda, kui tahad. Seda saab teha. Samamoodi on ka riigikogus, et kui sa tahad, siis sa võid viis aastat olla nii, et sa ei tee midagi.

Millest see sõltub, kas jääd tiksujaks või mitte?

Kõige rohkem saab europarlamendi tegevust mõjutada olles mõne dokumendi raportöör või variraportöör. Kui Euroopa  Komisjon tuleb välja mingi algatusega, siis sellele määratakse parlamendi poolt raportöör, kes paneb kokku parlamendi seisukoha  ja esindab Europarlamenti triloogidel. See on koht, kus istud koos Euroopa Nõukogu ja komisjoniga ühe laua taga ja sa saad öelda - aeg maha, me pole sellega nõus. See on vabatahtlikkuse alusel, keegi ei saa sind sundida mingit raportit tegema. Mina olen võtnud vähem huvitavaid algatusi, mida keegi ei taha, et alguses nö kätt proovida. Aga kui oled nõus tegema nö igavaid asju, siis selle eest sind premeeritakse suure teemaga, millel on suur mõju.

Riigikogu kohta on öeldud, et kolmandik saadikutest teevad suuga suure linna, teist samapalju on vaikseid tõsiseid töörügajaid ja ülejäänute kohta isegi ei teata, et nad on parlamendiliikmed. Kuidas siin on?

Ega ma 751 kohta ei oska üldistusi teha, aga meie fraktsioonis on küll nii, et 68st on aktiivseid liikmeid on ligi 20. Samas, eks see aktiivsus on ka suhteline. Meil on näiteks portugallased ja hispaanlased ja kui nemad hakkavad rääkima, siis võetakse klapid peast ja kõik hakkavad omi asju tegema. Mulle öeldi Eestis, et sa oled üks 751st ja sa ei saa ju midagi teha, aga tegelikult saab siin protsesse mõjutada küll. Siin saan argumenteerida, miks see peaks olema nii või teisiti, vaielda, ja kui tundub, et sul on õigus, siis sind toetatakse, kui just rahvuslik huvi ei käsi vastu olla.

Aga riigikogus te ei olnud ju nurgas istuja, mitu suurt asja olid teie vedada, osa asju jäi küll pooleli.

Osa asju jäi pooleli, osa said tehtud ka. Aga on palju asju, mida teie ju üldse ei tea, mida mina algatasin ja mis kuhugi ei jõudnud, sest toetust ei olnud. Kui sa ei saa õigete inimestega läbi, siis sinu asju ei toetata ja kõik.

Ka oma fraktsiooni sees?

Jah, oma fraktsiooni sees. Kui sa siin oled aktiivne,  siis on sul tohutult võimalusi. Kuigi ma tulen Eestist, siis kui saadakse aru, et ma räägin mõistlikku juttu, siis minu sõnal võib olla konkreetses vaidluses suurem kaal kui sakslasel, kuigi ta esindab suuremat riiki.

Eestis on varjatud seksism hästi teada, on suhtumist, et mida sina, noor naine, ka tead. Milline on olukord siin?

Ma olen sellega seoses juba terve rea nalju kirja pandud, sest mind võeti alguses kui assistenti. Minu jaoks oli kõige drastilisem näide ühe soolise võrdõiguslikkuse organisatsiooni üritus, kuhu mind kustuti. Mu käest küsiti vestluse ajal, et  kelle juures te töötate. Siis ma ütlesin, et no loomulikult, ma olen noor naine ja järelikult pean olema assistent. Nad said ise ka aru, et on samade klišeede lõksus, kuigi samas peaksid seisma selle eest, et nii ei oleks. Kuna noori naisi on vähe, siis on mõnes mõttes loogiline, et nii arvatakse. Samas ma sisulise poole pealt ei tunneta suhtumist, et mida sina ka tead. Nooreks naiseks olemisel on omad plussid, sest  kui kõik on vanad mehed, siis sa eristud. Kui ma mõtlen advokaadi ajale, siis kui sa läksid läbirääkimistele ja nägid välja nagu noor tüdruk, kõik alahindasid sind ja see on palju parem positsioon.  

Kas perekonna nimi Kallas tuleb europarlamendis pigem kasuks või kahjuks?

Ega mulle negatiivseid asju ei öelda.

Kas inimestel tekib kohe seos teie nime kuuldes, et Kallas ja Eestist järelikult…

Siin on teisigi selliseid nimesid. Kui on Itaalia ja Mussolini või Leedust ja Landsbergis, siis peavad olema sugulased. Lihtsalt küsimus on, kui lähedalt ollakse sugulased. Siin muidugi ei tea keegi, et Kallas on Eestis nii levinud nimi.

Kas sellest nimest ka konkreetselt kasu on?

Ma tegelen teistes valdkondades kui mu isa. Aga sellest on ehk kasu siis, kui meil on läbirääkimised komisjonäridega, kes olid isaga ühel ajal. Teatud juhtudel mind pannakse tähele, on näha, kuidas tekib elavnemine, et see on selle Kallase tütar . Muidu ma seda ei tunneta. Aga ikka keegi tuleb ütlema, et meil oli teie isaga hea koostöö ja me pidasime temast väga lugu.

Teie isa alguses tahtis tegeleda lobistide ohjamisega, et nad on üle piiri läinud, neli aastat hiljem valisid lobistid ta parimaks volinikuks. Oma blogis tõite uutele riigikogu liikmetele palju näited, kuidas ei tohiks lobitööle alluda. Kas lobitöö ohvriks langemise tõenäosus on suurem siin või Eestis, kus teekond õige inimeseni  on lühem?

Siin on lobtistidega kohtumisi hästi palju ja ma olen püüdnud nendega nii palju kokku saada kui võimalik, sest oma huvide esindamine on demokraatliku protsessi loomulik osa. Sa saad tohutult infot mõlemalt poolt ja see on kasulik tasakaalustatud otsuste tegemiseks. Mulle tundub, et Eestis on lobitöö varjatum. Siin lobigrupid kohtuvad kõigi fraktsioonide esindajatega ja sa saad aru, kelle juttu keegi räägib. Riigikogus ei ole ühte kindlat vastutajat  ja sa ei tea, kuidas see muudatusettepanek teksti tuli.

Eestis oli vahepeal skandaal, et riigikogu komisjonide istungite lindistusi ei tahetud säilitada, aga protokollis on muudatus kirjas vaid kui komisjoni ettepanek. Kes selle ettepaneku tegi, jääb sealt välja.

See ei tule välja jah. Kui mina olin riigikogus majanduskomisjoni esimees, siis arutati, kas istungeid lindistada või mitte, siis ma toetasin lindistamist. Ma ei olnud salvestite hävitamisega mingil juhul nõus, sest mul olid korduvalt neid vaja. Näiteks elektrituru seaduse muutmisel oli majandusminister kohal ja raius, et ma võin oma pea anda, see on nii. Aasta või kaks hiljem tuli välja, et nii see ikkagi ei olnud, aga vastaspool kinnitas, et nemad ei ole nii rääkinud. Ma lasin võtta välja salvestused, teha sellest kohast väljatrüki, et te konkreetselt valetate.

Ja ongi nii, et Eesti Vabariigi minister luiskab?

Jah. Mul oli korduvalt neid salvestusi vaja, vähemalt kahte korda mäletan ma konkreetselt. Kui poleks salvestusi olnud, siis olekski nii, et sina mäletad nii ja mina naa.

Te olete olnud jurist, riigikogu saadik ja nüüd europarlamendis, milline töö tundub neist olevat kõige tulemuslikum?

Kõige kiiremini näeb tulemust kindlasti advokaadi töös. On mingi vaidlus, kaitsed ära, teed lepingu ja tulemus on kohe olemas, klient on õnnelik. Aga suures plaanis mõjutab see ainult seda klienti ja tema tegevust, teisi mitte. Riigikogus oled inimesele lähemal kui europarlamendis, teisest küljest, kui sa siin suudad mõnda seadust nii mõjutada, et sinu ettepanek läheb läbi, siis  see mõjutab 500 miljonit inimest. See ei juhtu küll  homme, aga mingi aja pärast.

Kui ma teid kuulan, siis on mul tunne, et tulevikus näete end pigem siin kui Eestis.

Ükskõik, mida ma olen teinud,  ma olen selles hetkes olnud kohal. Ma olen viieks aastaks valitud ja kui olla siin, siis tuleks seda tööd teha täiega. Ma olen mõelnud, et ma tulen viie aasta pärast  tagasi tohutu kogemustepagasiga ja inimeste võrgustikuga, mille siit saab. Paljud on kindlasti tuleviku liidrid.  Näiteks leedukas Landsbergis, kes on Vytautas Landsbergise lapselaps. Ta oli diplomaat, väga hea haridusega, keelteoskusega, abielus, ilusad lapsed, tal on olemas potentsiaal saada Leedu tulevaseks liidriks. Selliseid inimesi on siin veel ja siis on hea, kui nad  sind isiklikult teavad ja kohtudes embavad.

Ma ei tunne teid, aga mul on jäänud mulje, et te tulite Eestist ära pehmelt öeldes kibestunult. Te läksite riigikogusse suurte plaanidega, aga kõik ei läinud nii, nagu plaanis oli ja siiatulek oli omamoodi pääsemine.

Ma kibestunud ei ole, aga ..

Nördinud?

Ma isegi ei tea, mis see sõna võiks olla. Ma kindlasti ei ole kuidagi lootust kaotanud Eesti suhtes ja plaan on ikkagi tagasi tulla.

Seda räägivad alguses kõik.

Ma räägin seda puht praktilisel põhjustel. Nii või teisti ma tulen tagasi, sest mu  laps läheb Eestis kooli.

Võib-olla viie aasta pärast te ei ole enam europarlamendis ja komisjoni kohe ka ei saa edasi, aga Euroopas on mitmeid toredaid ametid kõrgetel kohtadel.

Ma ei saa seda salata, et mulle siin meeldib. Millest ma riigikogu töös tundsin puudust, oli rahvusvaheline mõõde. Kõik oli väga kitsalt Eesti piires, samas kui advokaadina oli ligi 60 protsenti mu tööst muus keeles ja välisriikide firmadega. Siin on igasuguseid variante, mida võiks teha, kui oled oma töös edukas ja enam ei osutu valituks. Aga sellest kõigest on veel vara rääkida.

Tuleb ju varakult hakata valmistuma, suhteid luua, ringi vaadata.

See on tõsi, aga praegu on mul suund tagasi tulla. Nii palju kui võimalik, ma hoian end asjadega kursis. Aga võib-olla on mind juba võetud nii, et mind ei ole enam olemas.

Mul tekkis see mõte pärast teie isa intervjuud Arteris, kus ta väga ei hõisanud presidendi ametist rääkides, aga ei öelnud ka, et ma ei lähe. Äkki teil on perekondlik kokkulepe, et ühest Kallasest Eesti poliitikas piisab küll?

Selliseid kokkuleppeid ei ole. Isa on öelnud seda, et nüüd oled sina Eesti poliitikas rohkem sees kui mina. Miks mitte kaks Kallast, igal asjal on kaks kallast. Sinna on nii palju aega ja igasugused asju võib juhtuda.

Kui inimene järgmiste valimiste ajal hakkab eurosaadikut valima, kas tuleks huvi tunda, mitu korda ta on raportöör olnud?

See on asi, mida tuleks vaadata. Ma ei ole siin olnud aastatki ja mul on juba praeguseks kaks raportit ja 5 variraportit. Aga kui sul on viie aasta peale kolm, siis seda ei ole palju.

Nii et kui eurosaadik reageerib kõigile Eesti siseasjadele alates parkimisest lastehaiglas, lõpetades valimistega, siis see näitab, et Brüsselis ta tööd teha ei jõua?

Tasakaalu leidmine on väga oluline, sest kõike lihtsalt ei jõua. Mul oli siin kohtumine ajakirjanikega ja  seal keegi ütles, et te ei tee ju midagi, et vaadake, Paet teeb seda teist ja kolmandat, ma hingasin kümme korda sisse ja välja. Aga on tõsi, sa võid siin palju teha, aga kui inimesed sellest midagi ei tea, siis… Kui ma olin advokaat, siis ma ei pidanud kunagi ütlema, et ma olen hea advokaat, sest teised rääkisid sellest, nemad soovitasid mind, kliendid tulid tagasi, kiitsid selja taga. Aga poliitikuna ei tee seda sinu eest mitte keegi teine, kuigi see  on mulle vastumeelne. Sa teed midagi ja siis pead ütlema et tramtramtraa, ma tegin.

Kuidas teil on õnnestunud nii kaugele jõuda, kui te enesekiitmises nii nõrk olete?

Ma ei tea… Võib-olla see, et kui sa räägid teemadest, millega sa tegeled,  siis inimesed saavad aru, et sa jagad asja.

Kui ma vaatan teie blogi, siis ainus asi, mille meedia üles korjas, oli see, et saite kutse tulla Belgia politseisse, kuigi seal on väga sisukaid  arutlusi.

Eks see tekitab tuska, kui ma kirjutan sisulisest asjast pika teksti ja ma näen, kui vähe seda  loetakse. Aga kui kirjutan mingi följetoni sellest, kuidas ma alguses eksisin europarlamendi koridoris ära, siis kui palju seda loetakse, jagatakse, kajastatakse. Mõtlen, kuidas edaspidi selle ärakadumise või politseiseikluse teksti sees kirjutada ka sellest, kuidas see töö käib, siis äkki inimesed jõuavad ka selleni, kui see on niimoodi ära peidetud.

Kas selline olukord teeb tuska?

See teeb tuska selles mõttes, et sisuline pool jääb tähelepanuta. Olen käinud Eestis raadiosaates, kus mulle on öeldud, et meil on siin Eesti poliitika saade, ära nendest Euroopa asjadest räägi. Aga Euroopa Liit ongi tegelikult sisepoliitika, siis on kahju, et selle vastu huvi ei tunta. Teisest küljest, ju on minus ka viga, et ma ei oska seda  nii serveerida, et see oleks huvitav.

Politsei kirjeldus oli küll väga põnev lugemine.

Kui olid komisjonäride kuulamised,  siis ma kirjutasin umbes samas stiilis, see oleks pidanud olema kerge lugemine, aga ometigi inimesed ei lugenud. Võib-olla pealkiri ehmatas ära. Ma isegi ütlesin oma tüdrukutele (assistentidele – toim.), kui tuli uudis, et olen Eesti meedias kõige vähem kajastatud eurosaadik, et hakkame pressiteateid tegema iga asja kohta. Aga minu büroo ei olnud sellest  liiga vaimustunud. Me proovisime, tegime pressiteate, aga see ei lennanud kuhugi.

Mis oleks see teema, mille pärast te tahaksite Eestisse tagasi tulla ja sellega tegeleda?

Üks asi, mis on mul hingel, on osaluspoliitika korrastamine. Lugesin äsja Daron Acemoglu & James Robinsoni raamatut «Why Nations Fail» ja seal on hästi palju näiteid ajaloost, miks mõned riigid on rikkad. Selle põhitees on, et kogu asi taandub riigi poliitilisele süsteemile. Kui see on kaasav ja mitte nii, et ainult eliit valitseb, siis inimesed tunnevad, et neist sõltub midagi, nad julgevad alustada ettevõtlusega, sest teavad, et maksuamet ei võta kogu tulu ära. Autorid toovad näiteks Inglismaa, et miks seal sai võimalikuks tööstusrevolutsioon. Aga enne tööstusrevolutsiooni toimus muutus, et inimesi ei edutatud kõrgetele ametikohtadele enam mitte nende poliitilise lojaalsuse järgi, vaid vastavalt nende võimetele. See on koht, kus Eestis on vajakajäämisi. Poliitiline süsteem ei ole ainult riigikogu valimine vabadel valimistel. See ei ole ka see, et  valitsuse moodustavad parlamenti valivad erakonnad, see läheb kaugemale. See tähendab ka muuhulgas (riigiettevõtete – toim.) nõukogude mehitamist inimestega, kes jagavad seda valdkonda ja kellel on piisav juhtimiskogemus, et ettevõtete arengule kaasa aidata.

Kui palju te siis lendate? Te ei käi ju iga nädalalõpp Eestis.

Ei lenda jah, aga enne Strasbourgi (ühel nädalal kuus toimuvad europarlamendi istungid seal – toim.) minekut lendame lapsega Eestisse, mina sõidan siit edasi Starsbourgi ja sealt jälle tagasi Eestisse ja siis koos Brüsselisse. Tegelikult on mul kõige suurem probleem kirjutamiseks aja leidmisega, sest mul lähevad päevad nõupidamisi täis. Aga ma olen palunud endale jätta mõne päeva jooksul pisut aega, mil mulle ühtegi kõnet ei tohi ühendada ja ainult hädaolukorras võib segada. Aega lihtsalt peab jõuga võtma.

Tean omast kogemusest, et mõnikord on hea teada, et õhtul tuleb ühel hetkel laua tagant lihtsalt ära minna, sest töö ei saa ju kunagi otsa.

Kui ma riigikogus esimesena otsustasin võtta lapsehoolduspuhkuse, siis kõik hurjutasid mind, et ennekuulamatu, neljast aastast seitse kuud oled eemal. Ma ütlesin tol korral, et tegelikult ei ole olulised ju istutud tunnid, vaid sisulised asjad, mis sa suudad ära teha. Nüüd vabariigi aastapäeva vastuvõttu kommenteerides ütles   keegi Twitteris, et tulevad riigikogu liikmed, keda keegi ei tunne, kuigi nad on Toompeal olnud algusest peale. Mõni mees istus seal kõik need seitse kuud kohal ja ikka ei teata teda. Ma sünnitasin vahepeal lapse ja olin temaga kodus.

Aga vahepeal ju tekib lõhestumise tunne ja midagi ikkagi jääb kripeldama.

Eks see kripeldab, et kirjutada ei jõua ja kõik on kuidagi kiirustades tehtud. Tahaksin rohkem keskenduda. Aga kuna mu laps on nii väike, siis ma tema arvelt püüan kompromisse mitte teha, sest arvan, et seda kahetseksin elu lõpus rohkem, kui mõnest õhtusöögist loobumist.

See tuletab meelde ühte teie postitust pärast Eesti saadikute esimest kohtumist. Kirjutasite, et üks saadik lehkas tugevalt alkoholi järele ja arutasite, kas siin tulebki vines päi tööd teha. Kas see asi on tõesti nii hull?

See oli tol hetkel nii, kuigi eile ma ka istusin ühe saadiku kõrval, kes eelmisel õhtul oli kõvasti «vaeva näinud», aga ta ei olnud Eestist. Strasbourgi nädalal, kui kõik on kohal ilma peredeta, siis tulebki õhtusöökidel käia ja suhelda. Nagu mu assistent ütleb cela s'appelle le parlement (rõhuga sonal parler - kõnelema) ehk siin räägitakse. See kõik on võrgustiku ehitamine, et sind teataks ja kui on vaja, siis saad minna ta juurde ja öelda, et ärge hääletage selle vastu või hääletage selle poolt.

Kas see oli tark otsus võtta assistent teisest kultuurikeskkonnast?

Teine kultuurikeskkond pole siin üldse oluline. Oluline on siin see, et tema on siin juba tööl olnud, ta töötas ühe briti saadiku juures. Ma olen temaga väga rahul, ta oskab reageerida, viib mind inimestega kokku, ta annab nõu, et siin ei ole mõistlik reageerida. Aga ta annab nõu ka kultuuriliselt, näiteks kuidas prantslastega paremini jutu peale saada ja valgustab taustu.

Te räägite ka ise ladusalt prantsuse keelt, kui oluline see siin on?

Ideaalis võiks europarlamendis tööd teha ka näiteks läti talunik, kes ühtegi võõrkeelt ei oska, aga reaalsuses see nii ole. Eile oli hea näide, kui meile esitati dokumendid ja muudatusettepanekute tähtaeg oli täna kell 12. Kui ma peaksin ootama eestikeelset tõlget, siis läheks tähtaeg lihtsalt mööda. Kuigi mina olen oma esimeseks keeleks pannud inglise keele, siis palju asju tuleb ajada prantsuse keeles. Prantsuse keel on siin väga tugev trump.

Kas teie prantsuse keele oskus on pärit kooliajast?

Ma olen ise õppinud, koolis ka natuke ja ülikoolis võtsin juriidilist prantsuse keelt. Aga see ei ole mul nii tugev kui inglise keel. Kõige suurem õpetaja on lasteaed, sest kasvatajatega tuleb suhelda prantsuse keeles. Parlamendil on ainult prantsuskeelne lasteaed.

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadintervjuuKaja Kallas
Samal teemal
Sisuturundus
aasta euroopa parlamendis
REPORTER.EE VIDEOLOOD
20. SAJANDI LAPSED
Gallup

Kas tarvitad vitamiine või muid toidulisandeid?

Küsitluses on osalenud 1749 inimest
arvamusplats
Päevakava
Homme12:00
30JuuliPostimehe otsepilt: hoburakendite võistlus Olustveres>
Homme16:00
30JuuliOtseülekanne Viljandi Folgilt: Estonian Voices>
Homme19:00
30JuuliJalgpalli otsepilt: Sillamäe ja Tammeka heitlevad viienda tabelikoha nimel>
Ülehomme08:50
31JuuliPostimehe otsepilt: koolisõidu MK-etapp Ruilas>
Ülehomme14:00
31JuuliOtseülekanne Viljandi Folgilt: Curly Strings>
Viimased uudised
TarbijaKõik
VideoKõik
Teadus ja tehnikaKõik
MajandusKõik
MaailmKõik
SportKõik
Rio 2016Kõik
NaineKõik
TervisKõik
MaaeluKõik
TallinnKõik
Tartu PostimeesKõik
48h populaarsemad teemad
Tänane lehtKõik
ArvamusKõik
KultuurKõik
ReisKõik
KoduKõik
LemmikKõik
VIIMASED GALERIID
SOOV.EE
Sünnipäevad

Palju õnne!

Aare Järvan

49

Aare Järvan

ametnik

Leili Tammel, 73

laulja

Paul Laasik, 67

näitleja

Reiu Tüür, 42

kunstnik

Horoskoop
SetomaaKõik
60 PLUSSKõik
Arhiiv
Pärnu
Viljandi
Rakvere
Paide
VALGA
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE