Darja Saar: venekeelse kanali eesmärk on panna vaatajaid tundma end ühiskonna täisväärtuslike liikmetena
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) venekeelse telekanali peatoimetajaks valitud Darja Saar lubab venekeelsele Postimehele uuest kanalist rääkides vaatajaid kaasavaid lahendusi, siinsetele inimestele korda minevaid teemasid ning visuaalselt moodsat programmi ja professionaalseid saatejuhte.
Teie nimi pole venekeelse elanikkonna, ega ka eestlaste seas kuigi tuntud, hariduse ja töökogemuse poolest pole te ajakirjanik - miks ikkagi otsustasite kandideerida venekeelse telekanali peatoimetajaks?
Usun, et meediaringkondades mind siiski teatakse: viie aasta eest mõtlesin välja, ehitasin nullist üles ja olen kogu selle aja töötanud kakskeelse üleriigilise noorte ettevõtlikkusideede konkursiga ENTRUM, mille eesmärgiks oli, et meie noored ei istuks igaüks oma nurgas, vaid et nad mõistaksid, et oma elukäigu ja edukuse eest peavad nad ise vastutama. Selline mõtteviis pole muidugi oluline vaid noorte puhul, me kõik peaksime mõistma, et igaühest meist sõltub ühiskonna kui terviku käekäik.
Rääkige, kes te olete, kust pärit ja milline on teie haridus?
Olen 34-aastane, sündisin Ida-Virumaal, aga kui olin veel päris väike, kolisime perega Tadžikistani, elasime Pamiiris, pärast kolisime Kasahstani Semipalatinskisse. Õppisin koolis, tegelesin iluvõimlemisega. 1994. aastal, kui üks ühiskonnakord kokku kukkus ja teist polnud veel asemele tekkinud, kolisime tagasi Eestisse. Nii et ma olen ka sisserännanu! Kõik algas jälle nullist, käisin tavalises koolis, tegelesin edasi iluvõimlemisega, õppisin ära eesti keele. Keel on ju vahend, mis võimaldab sul end konkreetses ühiskonnas teostada. Astusin Tallinna Ülikooli, sain magistrikraadi, hiljem õppisin veel Eesti Diplomaatide Koolis.
Mil määral te olete Eesti ühiskonda integreerunud?
Täielikult! Ma tunnen ennast võrdselt hästi mõlemas kogukonnas ning kui ma ka Venemaale satun, tunne ka seal end suurepäraselt. Minus on segunenud nii palju erinevat verd: ema on eestlanna, isa poolt on minus vene, tatari, ukraina ja poola verd.
Uus kanal tekitab vaidlusi nii kohalike venelaste kui eestlaste seas. Isegi nüüd, kui põhimõtteline otsus on langetatud, kahtlevad eestlased ikka, kas seda telekanalit on tarvis. Usun, et minu isik on garantiiks, et kanalil ei saa olema Venemaa-meelset suunitlust.
Kirjeldage palun uue telekanali kontseptsiooni lähemalt, mille poolest hakkab see erinema ETV2 või venekeelsest «Aktuaalsest kaamerast»?
Meie kanal ei saa olema tavapärane ajakirjandus selles tähenduses, et kajastame kaamera ja saatejuhtide abiga seda, mis meid ümbritsevas ühiskonnas toimub. See kanal peaks andma Eesti elanikele võimaluse täisväärtuslikuna osaleda ühiskondlikus elus, saada infot ja motivatsiooni, et end siin teostada. Rahvusringhäälingu juhtkond kiitis selle kontseptsiooni heaks ning mulle anti carte blanche. Seda kanalit hakkame me tegema koos televaatajatega!
Kuidas?
Meile võib sisse astuda iga autor oma huvitava ideega, misjärel kõik telekaneli tehniliste ja kunstiliste osakondade esindajad - operaatorid, režissöörid, produtsendid, turundajad - viivad valmiskuju saanud idee tarbijateni. Kuigi see sõna mulle ei meeldi, sest 'tarbija' justkui kogu aeg vaid saab ja võtab, aga ei anna midagi vastu. Ma näen inimesi eelkõige loojatena. Viis aastat ENTRUMiga töötamist andis mulle huvitava kogemuse: Eesti on justkui hästi väike, aga energilisuse, eesmärkide-ülesannete, emotsioonide ja meeleolude poolest on erinevad piirkonnad väga erinevad. Lisaks sain aru, et meie ühiskond pole jagunenud vaid rahvuse piiri mööda: ühe eriala inimesed hoiavad omaette ja ei puutu kokku teiste valdkondade tegijatega. Ajakirjanikud on omaette, ettevõtjad on omaette, kultuuritöötajad on omaette. Kardan, et just sellepärast on majanduslik ja sotsiaalne areng takerdunud. Minu soov oleks kõik need inimesed kokku tuua.
Ja kõik see õnnestub?
Kindlasti õnnestub! Tuleb vaid palju tööd teha ja eelkõige inimestega. Meie õhtuse ja hommikuse programmiga hakkab tööle umbkaudu 20 inimest, kavatseme teha tihedat koostööd Raadio 4-ga, rahvusringhäälingu venekeelse toimetusega, aga ka veebiportaalide ja sotsiaalvõrgustike tasemel.
Meie eelis vene kanalitega võrreldes on selles, et nemad ei räägi meist, Eesti elanikest ja meile olulistest teemadest. Eesti räägitakse vaid oma propagandaeesmärkidega seoses, inimestena me neid ei huvita. Meie kanal hakkabki rääkima siinsetele venekeelsetele inimestele sellest, mis neile meie ühiskonnas huvi võiks pakkuda, näiteks Tallinn Music Weekil, PÖFFil või Arvamusfestivalil toimuvast.
Pealegi ei hakka me oma vaatajaile neist sündmustest vaid jutustama ja nende meelt lahutama, vaid tahame neid aktiivselt kaasata kanali tegemistesse. Kanali olulisim sõnum ongi, et selle vaatajad tunneksid end ühiskonna täisväärtuslike liikmetena. Kodakondsusseadust ei saa mina muuta, aga ma saan selle kanali läbi süstida inimestesse enesekindlust.
Kas uue kanali tehnilised võimalused ja saadete visuaalne pool saavad olema vähegi võrreldavad vene telekanalite omaga?
Teen kõik endast oleneva, et meie telepilt oleks atraktiivne ja moodne ning et meie saated pakuksid tõelise multimeediatootena midagi nii televaatajaile, kuulajaile kui ka internetikasutajatele. Ning loodame, et kanal saab olema piisavalt sisukas, et selle tõstatatud teemadest ka teised meediaväljaanded rääkima hakkaksid.
Kõrge kvaliteedi tagamiseks on meil kavas hakata Ostankino eeskujul oma telekanali juures tegelema inimeste koolitamisega, et kõik eetritööd tegema hakkavad inimesed tunneksid end kaamera ees kindlalt.