Kolmapäeval kiirabiga haiglasse toodud Edgar Savisaar (64) viibib küll pulmonoloogilise intensiivravi osakonnas, kuid Tartu Ülikooli kliinikumi ülemarsti kinnitusel ei peegelda see tema haigust.
Savisaar lebab raudsete uste taga
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
19. märts 2015, 14:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühte, õigemini kahte asja ei saa avalikult öelda. Nimelt seda, kellelt ja kuidas hankida ametlikku kinnitust, et Keskerakonna liider Edgar Savisaar lebab Tartu Ülikooli kliinikumis. Noil valges kitlis kahel töötajal, kes hommikupoolikul seda omakasupüüdmatult, võibolla koguni heauskselt tunnistasid, et Savisaar lebab G1-korpuse teisel korrusel pulmonoloogilise intensiivravi osakonnas, võib äkki tekkida patsiendiinfo avaldamise pärast probleeme.
Igal juhul ei teinud nad ühiskonna silmis midagi üleannetut. Demokraatlikes riikides, erinevalt näiteks Venemaast – mis juhtus president Putiniga? –, on reegliks, et kui avaliku tegelase tervislik seisund segab või takistab tal oma avalikku ülesannet täitmast, peab ajakirjandus sellesse selgust tooma. Eesti ajakirjanduseetika koodeks ütleb samuti, et andmeid ja arvamusi inimese tervisliku seisundi kohta võib avaldada siis, kui niisuguste andmete avaldamist nõuab avalikkuse huvi.
Savisaar, Tallinna linnapea ja Keskerakonna juht, on avaliku elu tegelane. Seetõttu ei saanud jääda valikut, et tuleb välja selgitada, mis on temaga juhtunud.
Otsige kõneisikut!
Ülikooli kliinikumi pulmonoloogilise intensiivravi osakonda pääseb ühegi takistuseta, aga küsimus on selles, kuidas palatite tugevaist raudustest läbi pääseda. Liiati oli juba kliinikumi peasissekäigu klaasuksele kleebitud kollasel paberil silt, et gripi ja ülemiste hingamisteede viirushaiguste leviku tõttu on palve patsiente mitte külastada. Samasugune silt seisab ka heleda pika koridoriga kolmanda intensiivravi osakonna massiivse valge ukse kõrval.
Koridori lõpus jääb paremat kätt palat number 203, kus hangitud info kohaselt võiks lebada eile, kolmapäeval kiirabiga haiglasse toodud Savisaar. Läbi ukse suure klaasi on näha sirmidega eraldatud ligi kümmet voodikohta. Üks haige on kõverdatud palja jala teki alt välja ajanud. Millegi muu poolest ükski valge teki all patsient teistest ei eristu. Sinises riietuses arste ja õdesid askeldab ringi samuti vähemalt kümme. Sanitar peseb lapiga põrandat.
Vajutan palati ukse kõrval valveõe sildiga nupule. Kui kuulen vastust, tutvustan, kes olen, ja küsin, kas Savisaar viibib nende juures. Vastuseks kõlab soovitus pöörduda kliinikumi kõneisiku Kristi Taela poole ning viisakas, kuid resoluutne «Head päeva!».
Vastusest saab suure kindlusega eeldada, et jah, osakond, kust Savisaart otsida, on õige.
Jään ühe palati ukse taha ootama, et keegi väljub ning siis saan temalt juba silmast silma infot pärida.
Ülinapid sõnumid
Kümne minuti pärast sõidabki raske uks automaatselt pärani ning selle tagant astub välja tumedas riietuses naistöötaja, pakk dokumente kaenla all. Tutvustan end taas ja küsin, kas Savisaar viibib selles palatis. Temagi soovitab mul pöörduda kõneisik Taela poole. Tael, nagu olin vahepeal selgitanud, viibib nädala lõpuni puhkusel. Kui olen naistöötajat teavitanud, et tema soovitusest pole kasu, ning küsinud, kes Taela asendab, palub ta oodata ning siirdub tagasi ametiruumesse, lubades hankida vajaliku kontakti.
Viie minuti pärast tulebki ta tagasi ning ulatab kollasele lipikule kirjutatud telefoninumbri. Muus osas jääb ta vankumatult napisõnaliseks. Isegi seepeale, kui mu kolleeg, kultuuriajakirjanik Raimu Hanson räägib talle, et käis samal ajal, kui passisin Savisaare oletatava palati ukse taga, külastamas pulmonoloogia ja torakaalkirurgia osakonnas lebavat kunstikogujat Matti Miliust, oma head sõpra, lausub naistöötaja, et tema ei või ühegi haige kohta midagi öelda. Ta ei saa avaldada isegi seda, kui palju arste töötab parajasti palatis, kus lebab Savisaar. «Selline on elu,» sõnab ta muiates.
Kollasele lipikule kirjutatud lauatalefoni numbril helistades saan juhised, et sammuksin kliinikumi peasissekäigu vastas asuvasse riidehoidu ning ootaksin seal; et peagi tullakse sinna minuga kohtuma.
Vestlus päikse all
Vähem kui viie minuti pärast saabub Margus Ulst, Tartu Ülikooli kliinikumi juhatuse liige ja ülemarst. Ta teeb ettepaneku, et lähme välja.
Päike paistab. Ilm on tuuletu. Inimesed voorivad kliinikumi uksest sisse ja välja.
Ulst ei varja imestust, kust küll ajakirjandus hommikul haisu ninna sai, et Savisaar on nende haiglas. Ta tunnistab, et peab olema kujunenud olukorras diskreetne ega või mingeid üksikasju avaldada enne, kui on saanud selleks Savisaare lähedastelt nõusoleku.
Ulst lausub, et Savisaar lebab kolmanda, kõige kõrgema astme intensiivravi osakonnas, kuhu haigla paigutab ka enamiku nn vip-patsiente. Kui uurin, kas Savisaar viibib seal oma tuntuse või tervisliku seisundi tõttu, vastab Ulst, et mõlema tõttu. «Ta on isolaatoris,» nendib Ulst.
Ulst ei osanud ega ka soovinud keskpäeval prognoosida, kuidas Savisaare haigus võiks kulgeda. «Ravime nii palju, kui suudame,» ütles ta.
Küsimusele, milline on Savisaare haiguse diagnoos, vastas Ulst, et selle saab avaldada alles siis, kui Savisaare pereliikmed on andnud selleks loa. Ent ta lisas, et tõsiasi, et Savisaar lebab pulmonoloogilise intensiivravi osakonnas, ei peegelda tema haigust.