Eestlased — euroopalike väärtuste kandjad

Laur Lilleoja
, Tallinna Ülikooli doktorant
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Toomas Tatar

Väärtused on nii Eestis kui ka mujal Euroopas pakkunud viimasel aastal palju kõneainet. Kui riigisiseselt kirgi kütnud kooseluseaduse teema ja samaaegselt rahvusvahelist üldsust painanud Ukraina-Vene kriis on ühelt poolt kardinaalselt erinevad fenomenid, siis teiselt poolt on võimalik nii neid kui ka palju teisi nähtusi käsitleda väärtuskonfliktidena. 

Nii Maidani protestijate kui ka kooseluseaduse pooldajate keskseks loosungiks oli euroopalike väärtuste eest seismine, mistõttu võib neid näiteid näha ühe laiema protsessi erinevate avaldumisvormidena. Kuigi ei ole sugugi kindel, et nimetatud gruppide nägemus euroopalike väärtuste olemusest tegelikkuses kattub, omasid väärtused nendes konfliktides olulist rolli. On selge, et nii Eesti, Ukraina kui ka enamik teisi Ida-Euroopa ühiskondi on erineval kiirusel Euroopa väärtusilma integreerumas, kuid kus võiks praegune Eesti Euroopa väärtusruumis paikneda? 

Üks viis sellele küsimusele vastamiseks on eestimaalaste hinnangute paigutamine ülejäänud Euroopa konteksti. Euroopa Sotsiaaluuringu andmed aastatest 2002–2012 võimaldavad võrrelda eurooplaste koondhinnanguid kahel väärtusdimensioonil. Esimene neist vaatleb seda, kas inimesed on muutustele avatud või mitte. Teine hindab, kas inimesed peavad olulisemaks enesevõimendamisega seotud väärtusi (nagu võim ja edukus) või eneseületamisega seotud väärtusi (nagu heatahtlikkus, võrdsus, tolerantsus, looduskeskkonna säilimine). Skaala nullpunkt tähendab seda, et inimesed hindavad mõlemat tüüpi väärtusi võrdselt ning liikudes skaalal emmas-kummas suunas, suureneb vastava väärtuse olulisus. Kuivõrd on teada, et rahvusvähemused on oma väärtuskultuurilt erinevad, on neid ka eraldi vaadeldud ning võrdluspildi saamiseks on sama eristus tehtud ka Läti ja Ukraina elanike osas.

Analüüsist selgub, et skandinaavlased on ühtaegu suunatud nii eneseületamisele kui ka avatud muutustele, samas kui idaeurooplased on nendega võrreldes vähem ennastületavad ning muutuste osas pigem tõrksad. 

Ilmneb, et Eestis eksisteerib tõepoolest väga selge väärtustepõhine eristumine eestlaste ja venekeelsete inimeste vahel, mis on Euroopa võrdluses suurim etnilise vähemuse ja enamusrahvuse väärtushinnangute lõhe. Lätis ja Ukrainas on analoogne diferentseerumine oluliselt väiksem. Eestlased on oma hinnangutelt suhteliselt sarnased näiteks soomlastega, pidades seejuures vägagi tähtsaks selliseid eneseületamisega seotud väärtusi nagu tolerantsus ja võrdsus. Samas võrreldes skandinaavlastega on eestlased mõnevõrra vähem avatud muutustele, mis võib mõneti seletada ka hiljutisi riigisiseseid konflikte. 

Eesti venekeelsed elanikud hindavad võrreldes eestlastega veelgi enam konservatiivseid väärtusi (eelkõige turvalisust ja traditsioone) ning enesevõimendamise väärtusi nagu võim ja edukus. Üldplaanis sarnanevad siinsed venekeelsed elanikud märksa rohkem venelastega Venemaal ja Ukrainas. 

Postsotsialistlike riikide võrdluses on eestlased selgelt kõige euroopalikemate väärtuste kandjad, samas kui siinsed vähemusrahvused on jätkuvalt tugevamalt seotud venekeelse väärtusruumiga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles