Riiklus kui looming

23. augustil 1989 osales Balti ketis ligi 2 miljonit inimest kolmest Balti riigist. Leedu Sąjūdise, Läti Tautas Fronte ja Eesti Rahvarinde ning samal aastal kolme rahvarinde esindajate poolt moodustatud Balti Nõukogu algatusel sündinud 600 kilomeetri pikkune inimkett kogunes Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäeval. Foto: Peeter Langovits

Tallinna Ülikooli professor Rein Veidemann kirjutab, et Seda, mida me tagantjärele nimetame Eesti riikluse taastamise teeks, võib vaadelda ka kui äärmiselt loomingulist protsessi, kus suur roll oli mängida rahval endal.

Ajaloo loogikat, st impeeriumide lagunemise seaduspärasust silmas pidades võis ju Eesti riigi iseseisvuse taastamist ette näha. Kuid nagu Lääne sovetoloogide möödapanek ennustustes ning analüüsides osutas, iseloomustas Vene Impeeriumi traditsioone süvendatult järgivat Nõukogude Liitu selle käitumise põhimõtteline ettearvamatus. Mis tähendas omakorda seda, et keegi ei kujutlenud, millises vormis, millise dünaamikaga, milliste ohvritega impeeriumi varing aset leiab.

Kõige rohkem oli põhjust karta rusude alla jäämist impeeriumiga külgnevatel ja sellega vägivaldselt või manipuleerivalt liidetud väikese füüsilise ressursiga rahvastel. Kuid Nõukogude Liidu lagunemist pelgas vastupidisele retoorikale vaatamata ka lääs.

Praktiliselt kuni viimase hetkeni manitseti lääneriikide pealinnadest baltlasi mitte kiigutama paati. Kuigi Nõukogude Liiduga peetava «külma sõja» teine pool, Ameerika Ühendriigid, polnud tunnistanud sõja järel Eesti kuulumist Nõukogude Liitu, ei kiirustatud diplomaatiliste suhete taastamisega iseseisvunud Eestiga, enne kui Venemaa oli tunnistanud Eesti Vabariigi iseseisvust 23. augustil 1991.

Ameerika Ühendriikide käitumine oli ootuspärane, sest veel 1991. aasta suvel oli USA toonane president George Bush vanem soovitanud Kiievis esinedes loobuda eestlastel nõudmistest iseseisvusele ja mitte tekitada probleeme Gorbatšovile. Lääne suurriikidest esimesena tunnustas Eesti iseseisvust mäletatavasti Prantsusmaa 25. augustil 1991 Islandi ja Läti järel.

Sellele põlvkonnale Eestis, kes oli tunnistajaks, kuidas suurriikide «reaalpoliitika» laskis verre uputada nii Ungari ülestõusu 1956 kui ka Tšehhoslovakkia ainulaadse pürgimuse «inimnäolise sotsialismi» teostamiseks 1968 ning kuidas 1980. aasta septembris asutatud Poola Solidaarsus lämmatati aasta hiljem Nõukogude Liidu sõjaähvardusega – sellele põlvkonnale oli selge, et demokraatiani jõudmisel ja võimaluste loomisel Eesti ühiskonna ja kultuuri kestmiseks tuleb loota üksnes omaenda talupoja tarkusele, rahva kannatlikkusele ning eneseusule.

See, mida me tagantjärele nimetame Eesti riikluse taastamise sammsammuliseks teeks – tee, mis lõppkokkuvõttes andis haruldase tulemusena ajaloos ühe riigi iseseisvuse veretu taastamise – seda strateegiat võib vaadelda ka kui äärmiselt loomingulist protsessi. Kuid loomingulisuse all ei mõtle ma siin niivõrd mängu ja improvisatsiooni, kuivõrd avatust, paindlikkust ja mitmekesisust.

1980ndate keskpaigas Gorbatšovi algatatud perestroika üks tugimõisteid oli glasnostj «avatus». Kui keskvõimule tähendas see üksnes ühiskonnasisese kriitika teatavat sallimist n-ö auru väljalaskmiseks, siis ühiskonna mobiliseerimiseks Eestis juhtpositsioonile tõusnud loomeliidud (kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, teatritegelased jt), ülikoolid ja akadeemilised institutsioonid tõlgendasid seda kui võimalust 1) juurutada demokraatiat, 2) avada Eesti lähiajaloo mahavaikitud ja keelatud peatükid ning 3) käivitada dialoog Eesti tulevikustsenaariumide üle.

Kõik need «avatuse» erinevad aspektid leidsid kiiresti tee massidesse, mõjutades selle edaspidist käitumist. Loomeliitudest said opositsiooni võimukeskused, mis tipnes 1.–2. aprillil 1988 Toompeal loomeliitude pleenumiga. Pleenumit hakati kutsuma Eesti «vaimseks parlamendiks». 1988. aasta suveks oli kodanikuühiskonnale omane «avalikkus» Eestis sel määral taastunud, et võidi piltlikult öeldes üle minna kultuurist poliitikasse.

Seda üleminekut toetas kodanikuühenduste ja seltside massiline tekkimine (alates 1988. aastast kuni iseseisvuse taastamiseni registreeriti igal aastal keskmiselt nelisada uut kodanikuühendust). Selle paisumise üheks krooniks kujunes 13. aprillil 1988 algatatud ja 2. oktoobril institutsionaliseerunud Eesti ajaloos ainulaadne rahvaliikumine – Rahvarinne.

Oma doktoritöös «Civil Society and Nation Building in Estonia and the Baltic States» (Rovaniemi, 2002) on politoloogiaprofessor Rein Ruutsoo põhjendatult osutanud rahvaliikumise loomingulisuse allikatele. Ühelt poolt oli selleks tihe seotus sõjaeelse seltsiliikumise traditsiooniga – mis ühtlasi andis ka kõikvõimalikele kultuuriühendustele poliitilise protesti värvingu –, teiselt poolt moodustasid kodanikuühenduste tuumiku sõpruskonnad või ühise põlvkondliku kogemusega rühmitused (Civil Society…, lk 215).

«Avalikkuse» triumf vormistati 1988. aastal kahe poliitilise sündmusega. Neist esimene, Rahvarinde kongress kujutas endast väljakutset tsentraliseeritud unitaarsele kommunistlikule parteile, kuid mitte samasugusel unitaarsusel põhineva parteilise opositsioonina, vaid «avatud süsteemina», võimaluste väljana. See ilmneb selgelt 2. oktoobril vastu võetud «Eestimaa Rahvarinde Üldprogrammi» põhimõtete loetelus: Rahvarinne kui kodanikualgatusel põhinev rahvaliikumine rahva tahte teostamiseks valitavate esinduskogude kaudu ning avalikkuse kontroll riigiorganite tegevuse üle; Rahvarinne kui õigusriigi sotsiaalne tagatis, mis välistab rahva nimel manipuleerimise.

Teine, otseselt riigiloomega seotud, paraku senistes käsitlustes kas kogemata või tahtlikult tagaplaanile jäetud sündmus leidis aset 16. novembril 1988, mil Eesti NSV Ülemnõukogu 11. koosseis võttis oma erakorralisel istungil Vaino Väljase dirigeerimisel vastu «Deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest» ja muutis Eesti NSV konstitutsiooni 74. paragrahvi nii, et sellest alates jõustusid NSV Liidu seadused Eesti territooriumil üksnes pärast nende registreerimist Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumis. Sisuliselt oli tegemist esimese sammuga omariikluse taastamise suunas, sest Eesti võttis endale õiguse kontrollida oma õigusruumi ja seadis oma rahva esindusorgani ülimuslikuks Nõukogude Liidu võimuorganite suhtes.

Samal õhtul linnahallis toimunud miitingul hüüdis hingevärinal üle saali toonase Eesti peaministri staatuses olev Indrek Toome: «Inimesed, me ise ka ei taipa veel, millega me täna hakkama saime.» Sisimas siiski taibati, mis leidis kinnitust järgmisel päeval, kui raevunud Kreml tühistas suveräänsusdeklaratsiooni. Sellest hetkest alates käivitus pideva vägivalla ähvardusega nn juriidiline sõda Moskva keskvõimu ja Balti riikide vahel.

Hiljem on mitmed lääne politoloogid pidanud just 16. novembrit 1988 Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise avapauguks.

Kui rääkida paindlikkusest ja mitmekesisusest Eesti riigi taastamise kui loomeprotsessi kontekstis, siis kahtlemata tuleb silmas pidada Rahvarinde taotlust leida võimalikult lai toetuspind liikumisele omariikluse suunas. Otsustav tähtsus oli siinkohal Eesti enda vene demokraatlikult meelestatud intelligentsi kaasamisel, Eestis resideeriva Nõukogude militaarse kontingendi neutraliseerimisel ja koostööl Venemaa demokraatlike jõududega.

1980ndate lõpu Eesti suurimaks riskiks oli ju saanud täiesti uus ajalooline reaalsus: rohkem kui kolmandiku ühiskonnast moodustas tugevalt sovetiseeritud venekeelne kogukond, kes kompaktselt asustas Ida-Virumaa ja Tallinna. Ootuspäraselt hakkas see osa radikaliseeruma Moskva imperiaalselt meelestatud keskuste juhtimisel.

Tulemuseks oli Rahvarindele vastanduv Interrinne. Ühe osa eesti poliitikute intensiivne tegevus ida suunal päästis Interrinde kujunemise viiendaks kolonniks. Lähtekohaks oli tõdemus, et kogu Venemaad ei saa pidada tuimade imperialistide pundiks, vaid et seal on väga palju ka neid, kellega saab läbi rääkida. «Meie ja teie ühise vabaduse eest!» – kõlas toonane Venemaa ja Eesti demokraate ühendav loosung. Balti rahvarinnete võiduks oli see, et pool miljonit moskvalast tõusis protesteerima 1991. aasta algul Vilniuse veretöö vastu ja et Venemaa liidrist Boriss Jeltsinist sai esimene riigipea, kes õnnitles eesti rahvast iseseisvuse taastamise puhul.

Kuid enne seda, 1989. aastal leidis kujunema hakkav eesti poliitiline eliit end alasi ja haamri vahelt, sest radikaliseerumine leidis aset ka rahvuslikul pinnal. 1990. aastal 11.–12. märtsil Eesti Kongressi asutamisega kulmineerunud kodanike komiteede liikumine võrdsustas sisuliselt Eesti Vabariigi õigusjärgsetele kodanikele isikutunnistuste  jagamisega rahvusliku kuuluvuse kodakondsusega. II maailmasõja eelses Eesti Vabariigis elanud 80 000 Eesti kodakondsusega venelasest oli pärast sõda järele jäänud vaid kakskümmend tuhat (Eesti rahvaste raamat. Koostanud ja toimetanud Jüri Viikberg. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn, 1999, lk 532), mistõttu demokratiseerimisega kaasa tulnud ja riigi ülesehitamise osavõtusooviga sõjajärgset Eesti venekeelset kogukonda ähvardas isolatsioon. «Migrantide» küsimus kujunes
1980ndate lõpu üheks konfliktipesaks.

Teiseks Eesti poliitilise lõhestumise allikaks oli Eesti Vabariigi taastamise n-ö juriidilise puhtuse küsimus. 2002. aastal Berliini Humbolti ülikoolis kaitstud Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse ja ELi õiguse dotsendi Lauri Mälksoo doktoritöös esitatakse küsimus, «kas Balti riikide iseseisvuse taastamise aluseks oli üldse rahvusvaheline õigus /---/või oli selline iseseisvuse taastamine hoopis õigusväline sündmus?» Küsimuse kohasuse leiab autor olevat selles, et mittetunnustamise doktriin ei andnud viiekümne aasta jooksul mingeid käegakatsutavaid tulemusi ja seetõttu on ka ebarealistlik oletada, et just see mängis otsustavat rolli 1991. aastal toimunud iseseisvuse taastamise juures.

Sellest omakorda järeldab Mälksoo, et «kas Balti riigid ei peaks pigem lihtsalt tänama Venemaad selle eest, et nende iseseisvus õnnestus (peaaegu) rahumeelselt taastada. Kui see seisukoht, et Balti riikide iseseisvuse taastamine osutus reaalselt tänu Venemaa (ja eriti Vene demokraatide) soostumisele, aga mitte tänu rahvusvahelisele õigusele, osutub õigeks, siis ei saa see jätta mõju avaldamata vastavaile õiguslikele kontseptsioonidele, eriti riigi järjepidevuse kontseptsioonile.» (L. Mälksoo.  Nõukogude anneksioon ja riigi järjepidevus: Eesti, Läti ja Leedu staatus rahvusvahelises õiguses 1940–1991. a ja pärast 1991. a. TÜ kirjastus, 2003, lk 210). Sääraseid kõhklusi, arutlusi ja vaidlusi EV õigusliku järjepidevuse ümber – mis nüüd on jõudnud teaduslike käsitluste objektiks – veeretati 1989–1990 vägagi kirglikult.

Tasakaalu ja keskteed otsivatelt poliitikutelt nõudis see olukord äärmist laveerimisoskust ja taktikalist mitmekesisust. Seepärast polegi üllatav leida Rahvarindega just Eesti iseseisvuse taastamise küsimuses kohati vihkavasse opositsiooni asunud Eesti Komitee koosseisust Rahvarinde endi liidreid Edgar Savisaart ja Marju Lauristini ning ideolooge Peet Kaske, Heinz Valku, Arvo Juntit, Jüri Rätseppa, Rein Ruutsood jt, kes püüdsid kesktee-mõtet viljelda rahvusradikaalide kogunemistelgi. See kinnitab ühelt poolt Eesti iseseisvusliikumise paradoksaalsust, teisalt ilmestab selgelt, et Eesti iseseisvuse taastamine käis tõepoolest üle kivide ja kändude, mis teostus üksnes tänu loomingulisusele.

Seesuguse loomingulisusena tuleb käsitada ka Eestist valitud NSV Liidu rahvasaadikute kongressi delegaatide tegutsemist Moskvas MRP tühistamise ja Eesti iseseisvuse taastamise eesmärgil. Endel Lippmaa, Viktor Palmi, Edgar Savisaare, Marju Lauristini, Hardo Aasmäe, Juhan Aare jpt aktiivne tegutsemine Kremlis Venemaa jt Nõukogude Liidu vabariikide demokraatide konsolideerimisel on tõenäoliselt sama suur ajalooline tähtsus nagu eestlaste tegutsemine Vene duumas 1906. aastal Jaan Tõnissoni juhtimisel, mil too nõudis baltlastele õigust autonoomiale (S. Zetterberg, Viron historia. SKS. Helsinki, 2007, lk 468).

Igatahes võime tagasivaatavalt tõdeda, et kellele paradoksaalsel kombel, kellele ajaloo-loogilise kordusena saavutati alus Eesti Vabariigi õigusjärgsuse kehtestamiseks just Moskvast, kui 24. detsembril 1989 mõistab NSVL Rahvasaadikute Kongress 23. augustil 1939 NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud MRP salalepingud hukka ja kuulutab need juriidiliselt alusetuks ning allakirjutamise hetkest kehtetuks. Juhan Aare dokumentaalfilmist «Eestlased Kremlis» ütleb üks perestroika ideolooge ja Eesti sõpru Aleksandr Jakovlev otsesõnu, et tühistamise saavutamine tähendas ühtlasi seda, et Nõukogude Liit ja tänaseks selle õigusjärglane Venemaa tunnistavad Eesti okupeerimist ja selle õigusvastast kuulumist Nõukogude Liitu.

Eesti riikluse taastamise loomingulisusest pakatavad aga tervenisti  aastad 1990–1992. Olgu siis tegemist näiteks ajaloos esmakordse valitsusprogrammiga, mille Edgar Savisaare valitsus vastu võttis ja ülemnõukogu kinnitas, või siis sellesama ülemnõukogu transformeerumine riigikoguks 8. mai 1990 seadusega, millega jõustatakse 1938. aasta põhiseaduse mitu paragrahvi. Või  3. märtsi 1991 iseseisvusreferendumiga, millega ennetati Nõukogude Liidu säilitamise referendumit, rääkimata kontrolli kehtestamiskatsetega Eesti territooriumi üle Kodukaitse loomise ja majanduspiiri rajamisega 1990. aasta suvel ja sügisel. Neid näiteid võib loetleda veelgi.

Mis on aga selle kõige moraal? See on tõdemus, et riiklus saab tekkida ja taastuda üksnes siis, kui see on kogu rahva looming. Kuid Eesti tüüpi väikeste ja n-ö tuulepealsete riikide eksistentski sõltub sellest, kuivõrd suudetakse leida oma nišš ja oma tee suurriikidevahelises täringumängus. Ehk teisisõnu – meie võimalus püsida ajaloopildil riigi ja rahvana sõltub sellest, kuivõrd me ise suudame kujundada oma riigist teiste ja iseendi jaoks imetlusväärse taiese.

Artikkel põhineb 21.–22. augustil Tallinnas rahvusvahelisel konverentsil «Eesti riikliku iseseisvuse taastamine parlamentaarsel teel aastatel 1990–1992» peetud ettekandel.