Mis peaks olema avalik ja mis kaitstud info, ja miks salastamine on paiguti absurdne, arutleb 33606200221 (ehk kirjanik Enn Vetemaa).
Enn Vetemaa: mäng andmetega – kord avalik, kord salajane
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu tarbekunstnikust naine on oma loometöö kõrval olnud ka kunstiõpetaja Tallinna kunstigümnaasiumis. Ja seda juba tervelt kolmandiku sajandist. Tolle hirmpika aja vältel on tolle kooli lõpetanuist kunstiakadeemias oma õpinguid jätkanud juba rohkem kui sada noort andekat inimest.
Kuna akadeemiasse sisseastunute arv on seotud kunstiõpetajate töö edukusega, siis on nii minu kaasa kui ka tema kolleegid igal augustikuul oodanud suure huviga sissesaajate ametlikku nimistut. Sel aastal tabas neid aga ootamatu üllatus: selgus, et need andmed on otsustatud salastada...
Miks? Kui kunstiõppeasutusse astumise asemel astutaks näiteks tipptasemel luurekooli, siis oleks nimede mitteavaldamine ehk mõistetav... Kuid ei minda ju õppima spioonitarkusi, vaid hoopis akvarellimist, skulptuuri või nahakunsti. Mida selles on varjamisväärset?
Salastamist võeti seekord kunstiakadeemias aga ülimalt tõsiselt: koguni eksamid õnnelikult läbiteinu ei saanud oma edust teada niisama lihtsalt. Nende nimistu avaldati küll internetis, ent perekonnanimest selle lahtikodeerimiseks ei piisanud! Tuli teada ka oma tunnuskoodi – sulle enne eksameid antud n u m b r i t –, alles siis langes saladuselt kate.
Iseenesest pole selline metoodika ju uus – vanglates on ammu praktiseeritud korda, et vangi nime asemel kasutatakse tema numbrit. Kui aga keegi jonnakas siiski peaks pahandama, et milleks küll sellised salastamised ja tunnuskoodid ka koolides vajalikud on, siis vastatakse talle tõenäoliselt, et mingisse õppeasutusse (nagu muide ka mõnele taotletud töökohale pääsemine või mittepääsemine) on kõige kõrgemal määral inimese enda asi!
Teised ei peagi sellest teadma! Demokraatlikes süsteemes kaitseb inimest just nimelt andmekaitseseadus! Ega sellele argumendile annagi eriti vastu vaielda. Rääkima peaksime päris kindlasti tolle seaduse rakendamise otstarbekusest mõnel puhul, täielikust absurdsusest aga teistel.
Mul on siia lisada ka isiklik kogemus. Olin lõpetanud näidendi akadeemik Naanist draamateatrile. Tundsin Gustav Naani isiklikult ja minu teada suri too geniaalne enfant terrible pea kõigist maha jäetuna infarkti tõttu jaanuaris 1994. Tahtsin siiski diagnoosi täpsustada, kuid see osutus võimatuks; muide, kuidagi lustakalt kõlas alljärgnev äraütlemine: «seda, et Naan tõesti infarkti suri, ei tohi me teile seadusest tulenevalt teada anda...».
Miks küll selline tobe salastamine?! Andmekaitsjad on väitnud, et tervisest ei tohtivat rääkida, kuna see võib mõjutada tööandjaid. Ent meie akadeemiku viimane tööandja oli ju Liiva Hannus. Ning surnute tervis pole teatavasti nagunii suurem asi.
Pealegi – ja seda andsin ma ka keelitajatele teada – lubavad autorikaitse seadused mul muuta nimi Naan näiteks Nooniks ning, kasutades looja õigusi, võin ma seejärel oma peategelase lasta surra kas või süüfilisse! On see siis parem?!
Tagasi andmekaitseseaduse juurde. Niisiis on fikseeritud, et kõik, mis puutub inimese tervisesse, olgu üldsusele tabuteema. Kena! Aga mis siis saab, kui seda punktuaalset rakendada?
Äsja lõppesid olümpiamängud, kus mitmete osalejate ebaõnnestumised johtusid nende hetketervisest ja närvisüsteemi seisundist. Kuid inimese tervisega seotu peaks ju ometi kindlalt jääma andmekaitseseaduse toimevälja, sest sellised faktid võivad saada signaalideks nii Eesti Kultuurkapitalile kui ka sportlaste sponsoreile, et tuleb rahakotirauad koomale tõmmata.
Niisiis on üldsusele teatavaks tehtud fakte, mis inimese isiklikku elu puudutavad ja tema tulevikku kõige otsesemalt mõjutavad. Seda aga ei tohi ju! Just andmekaitseseadus võinuks olla viigileheks, mis varjaks üldsuse eest asju, mida asjaosalised teavitada ei taha? Läheme ehk veel kaugemale? Kui nii, siis miski ei keela ka olümpia-uudiseid avaldada kodeeritult?!
Võib käituda näiteks kunstiakadeemia malli järgi – avaldades vaid sportlaste tunnuskoodid. Kui aga keegi oma saavutusi väga teavitada tahab, ei tee andmekaitseseadus selleks talle mingeid takistusi. Lambad oleksid kaitstud ja hundid söönud.
Ilus oleks niisugusesse varjeoperatsioonide võimalikkusse uskuda küll, kuid siinkirjutatud ridade autor – koodiga /33606... jne/ – tunnistab, et ta sedavõrd naiivne küll pole. Näib pigem, et andmekaitseseadusega ei taheta mõnel pool üldse enam arvestada.
Uskumatu lugu: meie lugupeet peaminister ise soovitas enamiku riigitöötajate pangakontod uudishimutsejate ees lahkesti avada. Kas oli see ettepanek rohkem lapsemeelne või lihtsalt siivutu? Elementaarseimate pangaseadustele vastukäiv aga igatahes!
Samas on raske juba sedagi õigeks pidada, et näiteks ministeeriumide kantslerite kohta teavad kõik kõike (kus elab, millega sõidab, kas võlgu on, kuis lood aktsiate ja kinnisvaraga?), kui nüüd noodsamad kantslerid aga tahaksid saada sarnast infot meedia juhtfiguuride ja meelelahutustööstuse liidrite kohta, kas nad siis saavad?! Ei ühti. Kas tõesti arvab keegi, et noil aladel polegi neil aladel korruptsiooni?!
Jah, elame diametraalselt vastandlike maailmakäsitluste võitlustandril. Üks neist püüab kodaniku isiklikke asju üldsuse eest pieteetitundvalt varjata, teine aga, vastupidi, just kõigest kõigile pasundada. Võimalikult suur auditoorium teadku, kes kellega käib ja kes enam mitte, ning et too-ja-too daam peitis padja «põlle alla» nimme selleks, et klatšijanuse publiku veelgi suuremat tähelepanu pälvida («Issand, tead, kes rase on?!»).
Mõnevõrra on tüütavaks muutumas koguni märksa süütum komme, et inimene, kes mingil kombel on mõneks ajaks üldsuse tähelepanu võitnud, oma kordumatust isiksusest, seksiseiklusist ja kiindumisist otsemaid ka raamatu kujul auditooriumi teavitada tahab. Seda ka siis, kui kirjutamiskunst muidu andeka inimese hoopiski mitte tugevaim külg pole.
Noh, kokkuvõttes pole selles soovis siiski midagi otseselt halba, sest niiviisi ei saada teha kahju mitte kellelegi peale iseenda. Ja kui see juhtubki, eks siis ole honorar teatud valurahaks. Ostjaid on esiotsa ikka leidunud.
Märksa ebameeldivamaiks enesest-pasundajaiks on mitmed seksuaalvähemuste sektid, kes oma eripäradest kuulutamast ei väsi ning vaibumatu hooga endale kõikvõimalikke õigusi nõuavad – ka lapsendamisõigust. (Vähemusist on seni oma harrastuste tutvustamisel diskreetseimad olnud vast sodoomiaharrastajad.)
Nii et põhimõtteline võitlus kahe suuna vahel käib suure hooga. Üht toetab seadusandlustik, teist aga rahateenimissoov. Ajalugu näitab, et teine poolus on enamasti tugevam. Mina väga vana mehena eelistaksin enesereklaamile siiski varjujäämist. Eriti praegu ja siinkohal, sest ma pole kindel, et siinkohal avaldatud read just mu kirjutatu paremikku kuuluksid. Niisiis on targem lubatud viisil salastuda...
Ja hetkel käis läbi pea seegi, et kui kunagi see e r i t i sügavalt isiklik asi – siit ilmast lahkumine – ette tuleb võtta, siis lubab andmekaitseseadus ka seda, et võin oma hauakivile paluda raiuda isikukoodi (digitaalseid allkirju andes olen enese tahtmata selle nagunii avaldama pidanud). Ja annan samas ka teada, et võimalikes järelehüüetes – kui neid tõesti peaks tulema? – vaid seda kasutataks.