Brüsselis Euroopa regionaalpoliitika tippsündmusel Eesti väljapaneku üks
organiseerija, arhitekt Veronika Valk leiab, et Patarei vangla on kirju ajalooga paik, millele Mälu Instituut ja selle juurde kuuluv teadlasteküla lisaks veel ühe tahu.
Tallinna Patarei Eesti Mälu Instituudiks?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Brüsselis toimub 6.–9. oktoobrini Euroopa Liidu regionaalpoliitika iga-aastane tippsündmus – Avatud Uste Päevad, Euroopa regioonide ja linnade nädal 2008.
Ürituse peateemaks on «Piirkonnad ja linnad muutuvas maailmas». Sealse Eesti-poolse väljapaneku kultuuripealinna puudutava osa sisustab Kultuurikatel. Esitluse pearõhk on Kultuurikatlal koos Kultuurikilomeetriga, mille viis pidepunkti moodustavad Lennusadama ja linnahalli vahele jäävad ehitised: vesilennukite angaarid, Patarei, Kultuurikatel, uus raekoda, linnahall.
Kultuurikilomeetri kontseptsiooni Brüsselis tutvustades on mul avalikkusele üks konkreetne küsimus: kas Patareisse võiks kavandada Eesti Mälu Instituudi kodu, sellisena, nagu president Ilves ajakirjanduse veergudel sellise paiga vajalikkust kirjeldanud on?
Praegu on Patarei hoonestu tallinlase mõttemaailmas saanud uue varjundi, eeskätt tänu Andrus Villemi tegevusele, avades uksi kontsertidele, ekskursioonidele. Patarei uksed on avatud, see on aga alles esimene arg samm niivõrd tähelepanuväärse ajaloolise pärandi ümberhindamisel. Kunagise «õuduste maja» ja poliitvangla ümberkujundamisest hotelliks või ärikeskuseks on ajakirjanduses juttu olnud, ka juba 10 aasta taguses justiitsministeeriumi arengukavas on rõhutatud, et analoogselt Kultuurikatlaga on ka Patarei hoonekompleksil olemas oma väga tugev identiteet, põnev-valuline ajalugu ja imagoloogiline kujund.
Rääkides ajaloost – Patarei hooned ja rajatised pärinevad 19. sajandist ning olid kavandatud merekindlusena. Vene tsaari Nikolai I käsul valmis aastaks 1827 Tallinna uus kaitsekava, mis nägi ette mitmeid kindlustustööga seotud uuendusi. Paraku jõuti projektist realiseerida üksnes väike osa – ehitada mereäärne võimas Patarei-kasarm 115-aastase muldkantsi (Läänepatarei) asemele. Kaitsekindlus valmis aastaks 1840 ja läks riigile maksma kolmandik miljonit rubla (Robert Nerman, «Kalamaja ajalugu».
Tallinn 1996). Rannal vastu Tallinna lahte sirutus välja poolkaarjas kolmekorruseline kaitsehoone, selle taga kaks teravnurkselt liituvat kahekorruselist radiaaltiiba. Kaitsehoone ja radiaaltiivad koosnesid lahingukambritest, mida ühendas omavahel kaks tunnelisarnast käiku. Iga kambri merepoolses servas oli kaks suurtükki (nende koguarv oli 100), seega võis Patarei lähenevatele laevadele avada hävitava tule.
Tuleristseid ei tulnud kaua oodata – Krimmi sõda jõudis ka Tallinna alla. Kahel suvel, 1854 ja 1855, blokeerisid Prantsuse ja Inglise sõjalaevad Tallinna lahe ning vallutasid Naissaare. Võis oodata ägedat tulevahetust linna merekindluse ja vaenlase kokkupuutumisel, kuid Patarei kahurid said siiski suhteliselt vähe tööd. Pärast sõda otsustas Vene valitsus merekindluse likvideerida. Kindluslinna staatus kaotati aastal 1864, linnakindlustuste merepoolne osa desarmeeriti 1867. Patarei-kasarm jäi üksnes kasarmuks, rahvasuus aga endiselt Patareiks. Enamik laskeavasid raiuti akendeks, mõned müüriti hoopis kinni, ka radiaaltiivad said ümberehituse käigus juurde kolmanda korruse. Kõik see pole aga suutnud rikkuda kunagise hiidkasarmu olemust ja väljanägemist.
Kasarmu ümberkohaldamine kinnipidamisasutuseks algas pärast Esimest maailmasõda, teoks sai see aga alles aastaid hiljem. 30. juulil 1919 anti 1,8 m paksuste paekivist müüridega merekindlus tollase Eesti valitsuse korraldusel üle Vangimajade Peavalitsusele. Tõsi, tegutsema hakkas see järgmise, 1920. aasta
15. mail, kui seal avati arestimaja ja kogu kompleks nimetati sama aasta 15. oktoobril Keskvanglaks. Lisandusid mõned juurdeehitised, paljud avarad võlvkaartega ruumid poolitati vaheseintega või jagati koguni mitmeks, kadus loomulik ventilatsioon, vesiliivast imbuv niiskus on muutnud kogu rajatise rõskeks ja umbseks.
Eesti kogu järgneva ajaloo vältel on Patarei olnud kõige ohtlikumate kurjategijate, sealhulgas poliitvangide karistuse kandmise paigaks. Veel mõned aastad tagasi kõikus eeluurimise all olevate ja karistust kandvate kinnipeetavate arv Keskvanglas tuhande inimese ümber, Patarei territooriumil paiknes ka Vanglate keskhaigla.
Tegelikult on Patareid kunagi kasutatud eluruumidena – kohe pärast Kaitsekasarmu valmimist, rahu ajal. Mõned lünetitiiva kasematid ehitati 1840ndatel ümber ohvitseride korteriteks ja laske-avad klaasiti.
Et Keskvangla on Patareist ära kolinud ja ruumid on muuseumile üle antud, võiks hoone taas osaliselt elamuna kasutusele võtta, kuid mitte tavalise luksuskorterite või keskpärase «euroremonditud» konverentsikeskusena, vaid isemoodi, unikaal-se atmosfääri ja tegevusprogrammiga teadushotelli/residentuurina ja -keskusena. Kui Patareist saab Eesti Mälu Instituudi teadus- ja konverentsikeskus, siis oleks siin kohta küllap ka (miks mitte avangardistlik-eksklusiivsele) hotellile, mida võiks nimetada – artist-in-residence’i eeskujul – scientist-in-residence'iks. Samuti võiks siin paikneda osa Tallinna Ülikooli ja Tehnikaülikooli üliõpilaskülast.
Vaadates kogu Patareid tervikuna ning mõeldes tema tulevikustsenaariumile, võiks kompleks olla jaotatud kolme ossa: kaarjas kaitsehoones on kõrgema hinnaklassi teadus-residentuuri elamine paremini finantseeritud maailmaklassi ülikoolidele/teadusasutustele ehk «doktorantuur» (parimad vaated), radiaaltiibades on odavam elamine Tallinna Ülikooli ja Tehnikaülikooli meistriklassi/doktorikooli tudengitele (mitte nii head vaated, kuid see-eest loomuliku valguse parem ligipääs ruumidesse). Kahe elamise tüübi, viietärnihotelli ja campus’e vahel saaks paikneda konverentsi-, teenindus- ja äriplokk, mida kasutavad mõlema residentuuri stuudiumid. Tulemusena tekivad kaks eri iseloomuga sisehoovi: tipp-teadushotelli alal on lisaks jalakäigualale ka autode juurdepääs; noorematele mõeldud üliõpilaste-elamise õuel on see-eest vastukaaluks parem ühendus Kalamaja ja ühistranspordiga.
Patareisse mahub palju lugusid nii ajaloost kui kaasajast, scientist-in-residence’i üliõpilasküla võiks olla neist kõige moodsam. Arutades seda teemat «Kultuuripealinn 2011» juhi Mikko Fritzega, vastas tema: «Mina olen Patareis mitu korda käinud. See on päris masendav koht. Aga sellest peab üle saama ja selline rahvusvaheline lähenemine võiks küll olla üks viis. Aga kuidas ehitusega on? See maja on ju kindlasti hallitust ja muud sellist täis? Käisin ka all, seal on mitmes hoones vesi. Mis seadus ette näeb, kas hoonet peab kuivatama aastaid nagu Lutheri tehast? Mis see maksma läheb? On asjale reaalne lahendus, või peab seal kohe miljardid kätte võtma? Neid Eestis praegu ju kahjuks kellelgi ei ole!»
Kui idee tõepoolest käivitub, tuleb ilmselt leida instituudi jaoks omaette majandaja, koos tugimeeskonnaga, kes instituuti sisu poolt arendada suudab, oskab ja tahab. Ehituse poole osas tuleb hakata läbi käima sama rada, mis Kultuurikatlaga järele proovitud: ehitustehniline ekspertiis, mille lähteülesanne peaks nõudma mitte ainult konstruktiivse vastupidavuse andmeid (mis on kõigi eelduste kohaselt selle ehituse puhul head), vaid ka niiskuskahjustuste jms andmeid. Tehnilise ekspertiisi järgi on võimalik hinnata, millised saneerimistööd tuleb kohe ette võtta ja millega kannatab oodata. Alati annab teha asju etapiti, kui tegevus hoolikalt läbi mõelda ja läbi projekteerida.
Varasematest ideedest seoses Patarei kasutuselevõtuga oli üks tõsisemaid plaane kadunud prof Ando Keskülal, kui Patareisse kavandati kunstiakadeemiat. See plaan ei läinud tol ajal läbi ja tema tehtud tööst pole praegu suurt abi, sest kunstiakadeemia ja Eesti Mälu Instituudi spetsiifikad ja ruumiprogrammid on siiski piisavalt erinevad.
Alustada võiks arendustoimkonna kokkukutsumisest, kes reaalselt suudaks nii keerulist ettevõtmist, st kultuurikorralduslikku, teavitus- ja projekteerimistööd juhtida. Nii suurt projekti on võimalik läbi viia vaid juhul, kui nii Tallinna keskkonnaamet kui linnaplaneerimise amet ulatavad abikäe, kuivõrd on ette näha suuremahulisi keskkonnainvesteeringuid, mis võiksid tulla Euroopa tõukefondidest: nii EASi kui Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu.
Selliste taotluste puhul nõutakse, et linn ja/või riik kinnitaksid kaasfinantseeringut 10–15% ulatuses projekti maksumusest. Näiteks ka INTERREG IVA on programm, mis aitaks tööga alustada, kui linn või riik palkaks professionaalse projektikirjutaja ehk eurotaotluste koostaja. Juhul kui ideel on avalikkuse arvates jumet, siis parimal juhul võiks arvestada 2009. aasta lõpus esimese raha laekumisega, ja on võimalik teha esimesi investeeringuid.
Patarei merekindlus
• Unikaalne arhitektuurimälestis valmis 1840. aastal kaitserajatisena tsaar Nikolai I korraldusel
• 1919 sai sellest vangla, mida kasutasid ka kõik Eestit okupeerinud võõrvõimud
• Aastal 2002 otsustas justiitsministeerium vangla sulgeda
• 2003. aastal plaaniti kujundada piirkonnast ülikoolilinnak, kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli kompleks
• 2005. aastal avati Patarei vanglas muuseum
• Selle aasta suvel räägiti võimalusest rajada Patarei territooriumile teine lauluväljak – suur
30 000-ruutmeetrine plats suur-ürituste korraldamiseks
• Selle aasta 1. septembril pani Riigi Kinnisvara ASi juhatus Patarei vangla enampakkumisele alghinnaga 100 miljonit krooni