Peategelane Victor on sümpaatsete näojoontega kontoriametnik, inimene rahva hulgast, kellel tuleb mingisuguses KGB, Stasi või Tõe ministeeriumi kirjutustoas pabereid masinasse toksida.
Kafka katsumine või Orwelli hommage
6. september 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pruut on tal kuidagi pääsenud teisele poolele, vabadusse, üle hallivatimeeste valvatava piiri. Ühel heal päeval pakutakse Victorilegi hea raha eest võimalust kallima juurde sõita. Nagu varsti selgub, on arvatavasti tegemist sellesama Tõe ministeeriumi lavastatud provokatsiooniga, et jõuda jälile, kustkohast ja mil viisil piir lekib.
Nii lubavalt algab Prantsuse-Eesti koostöös valminud 52-minutiline lühimängufilm «Teisel pool» (L’autre cote). Nagu väitis esilinastusel Eesti-poolne produtsent Riin Urbanik, pakkus Eesti prantslastele huvi kui kummastav võttekoht, kus leidub rekvisiite, mida mujal maailmas (enam) ei leia.
Niisiis on Eestil veel, enne euroremontide laviini lõpulaksu, millega muu ilma filmiloojate huvi pälvida. Lisaks näitlejate näod ja siinsete filmitegijate oskus tootmist läbi viia.
Kasulik on see mõlemale poolele – siinsed inimesed saavad suurendada oma filmitegemise kogemust, sealtpoolt tulnud jälle suhteliselt odava rahaga endagi loomingulukku punkti kirja. Välismaa raha jääb Eestisse.
Sellise tehingu eeltingimus on harilikult see, et ka Eesti pool toob mängu siinpoolse raha(stuse). Mida suurem panus, seda suurem loominguline osalus, seda paremad töö- ja õpivõimalused. Nimetatakse niisugust filmimajandamist mitte raha impordiks, nagu mõni lihtsameelne võiks arvata, vaid filmitootmisteenuse ekspordiks. See maagiline, praegu kogu vankuvat majandust lunastav sõna – «eksport»!
1990. aastate alguse kroonikriisi ajal aitas Eesti stuudiotel ellu jääda puhas välistellimus (nii valmis näiteks «Tallinn pimeduses»). Tööjõud ja elekter ning toit ja elamine olid siis meil veel oi kui odavad.
2000. aastatel muutus loogiliseks, et ka Eesti filmitoetusfondid toetavad koostööfilme, aastast 2000 tegutsebki kultuuriministeeriumi juures spetsiaal-ne koostööfilmide toetusrahastu, jätkuvalt on Eesti vähemusosalusega filmide tootmist toetanud Eesti Filmi Sihtasutus, mõnikord ka kultuurkapital.
Ei tahaks siinkohal hakata numbreid ragistama, aga see on üks ütlemata tähtis toetamistegevus, isegi siis, kui välismaalt tulijad ei ole laialdaselt tuntud nimed. Kui koostööfilmide toetamine väheneb, annab see topeltlöögi Eesti tegijatele. Niisiis, tulgu Prantsusmaalt, Poolast, Venemaalt, Soomest, aga tulgu.
Hiljuti puhkenud kultuurkapitali arutelus käis Areeni toimetaja Karin Paulus välja lause «Filmitegijatel on välisrahastus...» (allakirjutanu rõhutus; vt EE 7. august). Paistab, et kultuuriavalikkuses on kinnistumas kujutlus, nagu oleks välisrahastus filmitegijatele midagi otsekui taevast antut, mingi kindel asi, millest teised vaevatud ja koormatud on ilma jäetud.
Sedaviisi asi siiski ei ole, iga produtsent võitleb koostööpartneri huvi pärast nagu lõvi, ja see energiainvesteering läheb kergesti vett vedama, kui kohalik fond viimaks otsustab, et projekt ei paku huvi, või pole lihtviisiliselt kassas raha.
Aga n-ö pildi peal olemiseks on koostöösuhete arendamine filminduses vähemalt sama tähtis nagu kõigis teisteski valdkondades, see on vist selgem kui aamen, ainult et filmitootmine on suhteliselt kulukas töö. Kui soovite, võib film olla magnet, mis tõmbab raha juurde.
Nüüd tagasi Prantsuse-Eesti koostööfilmi «Teisel pool» juurde. Võttekohad ja rekvisiidid on tõesti teemat väärt – see kõik, mis ümbritseb totalitaarse režiimi haardesse eksisteerima visatud tegelasi. Aga atmosfäär, painavalt paigal seisev õhk, mis pidanuks iseloomustama valitsevat sünget olukorda, mille küüsist peategelane pakku tahab pääseda, on filmis puudu.
Ei tea, kas on nõrk lavastaja tooniloomise talent või pole leitud nõuandjaid, kes oma nahal mäletanuks seda, mis õhkus Pagari tänava majade seintest täna 25 aastat tagasi. Sama võiks öelda nuhkimise ja põgenemise näitamise kohta filmis, noor prantsuse lavastaja Samuel Jaquemin pole neid stseene vist kuigi hoolega detailidesse mõelnud (muidugi, võttepäevi olnud ka vaevalt pooleteise nädala jagu).
Oleks võinud kasutada konsultante – rahva seas, kes oskas varjata «Gulagi arhipelaagi» autorit, oleks kindlasti leidunud inimesi, andmaks nõu, kuidas filmida nuhkide maharaputamist. Nii ei omanda see jõud, mille eest peategelane Victor pakku minna tahab, erilist ähvardavust, painavuse asemele sugeneb igavus.
Eesti loominguline panus võinuks olla sisulisem, aga küllap Ameerikas suureks sirgunud produtsent Riin Urbanik ei tunne ise ka, mis elukas see totaalne riik olla võib. Järgmisena peaks ta võtma teha midagi lõbusamat, vähem vaeva nõudvat, kui on Kafka katsumine või Orwelli hommage.
Uus lühifilm
«Teisel pool»
Stsenarist ja režissöör Samuel Jaquemin, operaator Christian Johannes Kask, kunstnik Leen Võrno, kostüümikunstnik Mare Raidma
Osades Bruno Paviot, Raivo E. Tamm, Taavi Eelmaa, Kristjan Sarv, Tambet Tuisk jt
Prantsuse-Eesti 2008
Esilinastus 30. augustil Tallinnas Sõpruse kinos