Andrus Karnau: vene kaart
6. september 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Swedbanki üks juhte Erkki Raasuke äratas lõppeval nädalal üles nii mõnegi unistustes hõljuja, kui ütles ajalehele Financial Times, et Venemaa agressiivne käitumine pärsib nii Eesti kui ka kogu Ida-Euroopa arengut.
Raasuke viitas Vene kaardile, millega me tahes-tahtmata peame arvestama. Seni on sellest rääkinud endised peaministrid Tiit Vähi ja Edgar Savisaar. Nende hoiatusi pole tahetud kuulda võtta. Esimest ajavat taga isiklikud ärihuvid, teine lähtuvat poliitilistest huvidest.
Raasuke on omal nahal tundnud Vene karu käpalööke, kui Vene maksuametnikud tunamullu ettevõtte Vene tütarpanga lihtsalt kinni panid. Kusjuures sekkusid ajal, kui pank oli just jalad alla saanud ja kiiret laienemist alustanud.
Samas ma usun, et Raasukest ei aja Venemaa mõju hinnates taga vaid isiklikud läbikukkumised või kasumihimu. Suure riigi ootamatud käitumismallid pärsivad majandust, sest selle õitsenguks on vaja ikka korda ja kindlustunnet.
Soome president Tarja Halonen märkis lõppeval nädalal, et Balti riigid kõigutavad paati, ajades Venemaa suhtes liiga jäika liini. Haloneni avaldus toetas Raasukese sõnumit. Ma olen mõnikord püüdnud aru saada, kas Eesti välispoliitikal on üldse mingeid sihte – peale Afganistani ja Iraagi sõjas osalemise liitlaste poolel ning nüüd siis ka Vene–Gruusia sõjas ühe poole jäägitu toetamise? Eesti aktiivne positsioon sõjaeelsel ajal Gruusias oli ülikummaline. Mis huve meil seal kaugel maal ikka on? Veinitööstus...
Väga keeruline oli mõista meie väheste välispoliitiliste ressursside kulutamist kusagil kaugel Musta mere taga. Praegu on selge, et Gruusiat tuleb toetada, aga jällegi ei ole ma päris kindel, kas see toetus peaks olema esitatud kompromissitu sisuga avalduste kujul.
Igal konfliktil on kaks poolt. Nõukogude Liit lagunes peaaegu 20 aastat tagasi, selle ajaga pole Gruusia saanud hakkama kahe vaenuliku piirkonna rahustamisega ja nüüd miskipärast peab Eesti selle nimel pingutama. Äkki püüaks aktiivselt ka Araabia-Iisraeli konflikti lahendada?
Kindla hääle, aga viisaka sõnastusega öeldu jõuab kohale, ilmtingimata ei pea olema Vene-suunalistes avaldustes nii terav kui võimalik. Ka Haloneni seisukoha võttis poliitikute rahvuslik tiib vastu sõnadega, et ärgu tulgu meid õpetama!
Kui vaadata meie huve, siis eesmärk võiks olla naabriga normaalselt läbi saada. See ei tähenda iseseisvuse mahamüümist ja karu ees lömitamist.
Raasukese väljaütlemise taustal tuleks meil arvestada Venemaa naabrusega ja sellega toimetulekuks peaksime sissejuhatuseks püüdma õppida midagi naabritelt, kel on kogemus «Vene kaardiga» üleilmses majanduspoliitilises podkidnois. Muidugi on alati võimalik rahvuslastest poliitikute eeskujul pea liiva alla peita, vahetevahel ägedaid loosungeid karjuda ja ohu korral paadiga Rootsi põgeneda.