Plaaniväline koondislane

Peep Pahv
, sporditoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Pm

Samal ajal kui Eesti korvpallikoondise mängujuht Tanel Sokk alles siputuspükstes jalgu viibutas, mängis Gert Kullamäe kõigest 14-aastase poisikesena Eesti meistriliigas 11 kohtumist.


Viis aastat hiljem istus Kullamäe juba Kalevi varumeeste pingil, kuulas naljahambast meeskonnakaaslase Aivar Toomiste pajatusi, käis vahel harva platsil ning krooniti 1991. aasta kevadel Nõukogude Liidu meistriks.


Toona koos Kullamäega triumfeerinud meeskonnakaaslased on nüüdseks ketsid toasusside vastu vahetanud. Vahepealsete aastate jooksul nähti tõusmas ja langemas eri põlvkondade korvpallureid, kuid Kullamäe on jäänud… ning mitte lihtsalt jäänud, vaid kannab vapralt noorusest pulbitseva Eesti koondise liidrikoormat. Kõrvuti vahepeal titest meheks sirgunud Tanel Sokuga.


Visanud kolmapäeval EM-valikmängus Portugali vastu 28 punkti, ei kippunud vanameister enda rolli üle tähtsustama, vaid nentis hoopis, et on koondises justkui plaaniväline tegelane. Veelgi enam, kuldse käega palluri arvates pole päris normaalne, et 37-aastane mees kuulub ikka veel riigi esindusrivistusse.


Kusjuures probleem polevat selles, et nii vanal mehel ei sobiks enam noortega võidu lipata ja palli patsutada. Sugugi mitte. Kullamäe sõnul muutub lihtsalt iga aastaga üha keerulisemaks ennast suvel kolme-nelja nädalaga vormi ajamine. Vananev organism eeldaks rahulikumat timmimist, selline stiil sobib aga rohkem klubihooajaks valmistumisel.


Õnneks tunneb Kullamäe oma keha ning usaldab sisetunnet. Ta teab, et terve suve noortega võrdses rütmis rügamine võrduks enesehävitusega ning sügisel poleks temast siis enam mängumeest.


 Targem on alustada tasa ja targu ning liituda kaaslastega hiljem. Selline luba talle ka anti ning nagu näha, ei teinud ta sellega endale vähimatki allahindlust. Kullamäe on vormis ning käsi endiselt täpne.


Kuid mis ikkagi sunnib halliseguste juustega meest juba paarkümmend aastat järjest igal suvel uut enesepiitsutust tähendavat ringi alustama?


Kullamäel on sellele küsimusele lihtne vastus – korvpallist on saanud elustiil ning hinges tunneb ta ennast noorena, isegi nooremana kui mõni tema mõistes poisiohtu meeskonnakaaslane. Seepärast ei pea ta end koondises üksikuks hundiks, vaid tunneb sealsest seltskonnast mõnu.

Kuigi korvpalluri esmane ülesanne on nahkkera läbi korvirõnga saatmine, ei tee pelgalt see oskus mängijat eriliseks. Kullamäegi roll ei piirdu sugugi vaid hullumeelsete kolmeste loopimisega.


Kullamäe ise nimetab ennast treenerite ja mängijate vaheliseks ühenduslüliks. Pole ka ime, koondise peatreener Üllar Kerdet teab ta juba ammusest ajast, abitreener Rauno Pehkaga pallis aga üle kümne aasta õlg õla kõrval. Ilmselt tulevikus treeneriambitsioonidega Kullamäe suudab korvpalli analüüsida ning vajaduse korral praegugi juhendajatele hüva nõu anda.


Loomulikult leidub Kullamäel korvpallurina ka puudusi. Näiteks kaitses ei maksa kõige teravamaid mehi tema hoolde usaldada ning iga aastaga muutub niigi nappide kiiruslike võimetega mees üha aeglasemaks.


Kuid plussid kaaluvad need mõned miinused selgelt üle. Lisaks looduselt kingituseks saadud tundlikule viskekäele on Kullamäel veel üks väärt omadus – ta oskab luua erilise meeskonnavaimu.


Selle positiivset mõju on tunnistanud isegi alati tõsimeelne Tiit Sokk. Mängu ajal pole harvad hetked, kui Kullamäe kaaslased enda ümber kokku kutsub, et neid mõne innustava ja suunava lausega ärgitada või manitseda. Tihti on just see andnud meeskonnale uue hingamise.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles