Täna ületas välisminister Urmas Paet endise keskkonnaministri Villu Reiljani rekordi – ta on ministriametis olnud 2718 päeva Reiljani 2717 vastu ja loodab võimaluse korral samale toolile istuda ka pärast märtsikuiseid riigikogu valimisi. Rekordimees kinnitab ise, et pole sellist päevarehkendust pidanud.
Oma esimesi päevi kultuuriministrina 2003. aastal, mil ta oli vaid 28-aastane, meenutab Paet (36) tundmatult uutena. «Oli ikka ärevus, et kuidas kõik toimuma saab. Valitsuse tasemel poliitikakogemust mul ju toona ei olnud, küll aga Tallinna linnavõimu tasemel,» tõdeb ta.
Ministrina vastupidamise saladuseks peab Paet seda, et Eesti ühiskond on rahunenud ja muutunud tunduvalt stabiilsemaks ning noore demokraatia periood hakkab läbi saama.
«Riikides, mis on Eesti poliitilise süsteemi poolest tunduvalt stabiilsemad, ei ole uudis või üllatus, et inimesed on valitsuses mitte kolm või kuus aastat, vaid kuni 20 aastat,» räägib ta.
«Viimastel aastatel on meil ka muid stabiilsuse märke, sest näib, et meil on esmakordselt peaminister, kes ametis valimistest valimisteni,» lisab minister.
Paet tunnistab, et ka praegu leidub ministritöös asju, mis teda üllatavad, kuid näiteks riigieelarve koostamisel on tal tekkinud vilumus ja kogemus.
«Aga kunagi ei ole ministriametis sarnast päeva eilsega ja kunagi ei tea, kuidas päev lõppeb. Ja ma loodan, et sellist aega ei tulegi ning ootamatuid olukordi tuleb ikka ette,» märgib ta.
Ohtlikud hetked
Kõige ärevamaks ja keerulisemaks peab Paet oma ametiaja jooksul 2007. aasta kevadet ehk pronksöö aegu.
Igavaid hetki pole tal ette tulnud. Aga ohtlikke?
«Mis on ohtlik,» küsib Paet vastu. «Mõni kardab lendamist ja välisministri ametis tuleb üsna palju lennata. Mina lendamist ei pelga, aga kord käis jõnks läbi pärast traagilist õnnetust Helsingi kopteriliiniga. Tollal lendasin eelmise reisiga Helsingisse...»
Välisminister on käinud ka paar korda Afganistanis, Iraagis ja Gruusias. «Eks oht on seal alati, aga kui oled pidevas tegevuses ja liikumises, siis ei pane seda tähele,» tõdeb ta.
Kultuuri- ja välisministri ametis on Paetil nii mitmegi asja üle hea meel.
Kultuuriministrina õnnestus tal Tallinnas säilitada Sõpruse kino, langetati otsus jätta Eesti Rahva Muuseum Raadile ja valmis sai Kumu kunstimuuseum.
Välisministri ametis on Paetil hea meel, et NATO välisministrite kohtumine Tallinnas õnnestus, et Eesti ühines OECDga ning saavutas viisavabaduse USA ja Türgiga.
Valmis jätkama
Mis on aga välisministri kohas ikka nii ahvatlevat, et tal pärast 2007. aasta valimisi Isamaa ja Res Publica Liidu juhi Mart Laariga selle posti nimel nii kõvaks rebimiseks läks?
«Eks igal erakonnal on erinevatele kohtadele oma kandidaadid ja ühele kohale võib olla mitu kandidaati,» demonstreerib Paet diplomaatilist vormi. «Minule on see väga huvitav töö. Välispoliitika ja rahvusvahelised suhted on mind alati huvitanud.»
Kohtumistest riigipeadega peab ta põnevaks USA presidendi George W. Bushi visiiti, kes jättis ka vahetutel kohtumistel Eesti välisministrile väga tugeva mulje.
«Aga ka kohtumine Valgevene presidendi Aleksandr Lukašenkaga või Süüria presidendi Bashar al-Assadiga,» tunnistab ta. «Poliitilises spektris on nad täiesti erinevates suundades, aga kohtumised on olnud väga põnevad.»
Kultuuri- ja välisministri ametit ei soostu Paet mugavusministri kohtadeks nimetama.
«Kultuuriminister hoiab meie rahvuslikku identiteeti ja see koht on alati suure tähelepanu all,» leiab ta. «Välisministri töös tuleb arvestada Eesti ajaloost tulenevalt meie julgeolekupoliitilist haprust. Iga päev tuleb teha asju, et saaks öelda: meie julgeolek on grammikese võrra kindlam.»
Pärast 2011. aasta märtsivalimisi oleks Paet võimaluse ja usalduse korral valmis välisministri toolil edasi istuma.
Sõdade vahel
• Kaarel Eenpalu (kuni 1935. aastani kandis nime Karl August Einbund) 3676 päeva
• Konstantin Päts 3357 päeva
• August Kerem 3193 päeva
• Karl Selter 2182 päeva
• Paul Lill 2182 päeva
• Oskar Köster 2080 päeva
• Jaan Soots 1732 päeva
• Friedrich Karl Akel 1688 päeva
• Jaan Tõnisson 1566 päeva
• Oskar Kask 1558 päeva
Rekordimees Kaarel Eenpalu
Milline riigimees maitses sõjaeelses Eestis kõige kauem kabinetiliikme leiba? Tegu pole toonaste tuntuimate riigimeeste Konstantin Pätsi ega Jaan Tõnissoniga, vaid hoopis Kaarel Eenpaluga (pildil), kes figureeris tihti demokraatiaaegsete valitsuste koosseisus ning andis end seejärel sise- ja peaministrina vaikiva ajastu režiimi teenistusse.
Pikaajalise siseministrina oli Eenpalu professionaalne, kalkuleeriv ja kaval poliitik, kes aga ei saanud hoobelda värvika isiksuse, meeldejääva temperamendi või lennukate ideedega.
Küllap see ongi üks põhjuseid, miks just Eenpalust on saanud Eesti kõigi aegade staažikaim valitsusliige. Isegi nüüdne välisminister Urmas Paet peab tema rekordi löömiseks veel pikki-pikki aastaid ministritooli nühkima.
Sõjaeelse perioodi hasartseim minister oli kahtlemata tosinas valitsuses kaasa löönud August Kerem, kes kuulus nelja kabinetti põllutööministrina, orienteerus siis kolmes valitsuskabinetis teede-temaatikale ning pärast ühekordset naasmist põllutööministeeriumisse pühendus neljas valitsuses kaitseministri ametile.
Sõjaeelse Eesti kõige pikaealisem kabinet oli siinsele demokraatiale saatuslikuks saanud Pätsi valitsus, kes oli võimul aastatel 1933–1938 (1661 päeva). Kõige lühiealisemaks jäi aga Ado Birki kolmepäevane valitsus 1920. aastal, mis keeldus ametissegi astumast. (PM)