/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
Koeru vallas tegutsev söetööstus vaidlustas päästeameti ettekirjutuse ja ringkonnakohtu otsuse seoses sunniraha määramisega. Riigikohtu halduskolleegium leiab tänases lahendis, et sunniraha määramine oli põhjendatud, aga selgitab sunniraha õiguslikku olemust.
Päästeamet kohustas 2012. aasta mais ettekirjutusega Vao söevabrikut tuleohutuse seaduse alusel peatama puusöe valmistamise agregaatide töö. Osaühingut hoiatati, et ettekirjutuse tähtaegselt täitmata jätmise korral rakendatakse sunniraha. Kuna tootmisprotsessi ei viidud tähtaegselt nõuetega vastavusse, esitas päästeamet 3200 euro suuruse sunniraha tasumise nõude.
Söevabrik vaidlustas nõude, kuna vabriku hinnangul oli sunniraha ebaproportsionaalselt suur ja enne nõude vormistamist ei kuulatud ära teist osapoolt, ega selgitatud välja tähtsust omavaid asjaolusid. Ehkki riigikohus leidis, et sunniraha määramine antud asjas oli põhjendatud, märgib kolleegium lahendis, et sunniraha peab olema proportsionaalne.
Riigikohus selgitab, et sunniraha ei ole karistus ja selle tasumise kohustus tekib alles siis, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. Samuti ei ole sunniraha rakendamiseks tarvis vormistada uut otsust lisaks rikutud ettekirjutusele ja hoiatusele. Sunniraha võidakse ettekirjutuse jätkuva rikkumise korral määrata ka korduvalt.
Kolleegium nendib, et kui kontrollitakse ettekirjutuse täitmist (nn järelkontroll), siis tuleb arvestada tõendite kogumise reegleid. Kui seadus nõuab, et isik peab saama viibida paikvaatluse juures, siis kehtib see nõue ka sunniraha rakendamise menetluses. Samuti tuleb isikut sunniraha rakendamisest informeerida enne, kui kohtutäitur asub sunniraha sisse nõudma. Isikul on õigus sunniraha rakendamine, sh selle suurus, vaidlustada halduskohtus.