/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi jätku-uuringust politseinike hinnangute kohta selgub, et politseinikud ise peavad perevägivalda suureks probleemiks, millega tegelemisel jääb sageli puudu ajast. Sarnaselt juristidele leiavad aga ka politseinikud, et vägivallatsemises ei ole alati süüdi ainult mees, vaid ka naine.
Märtsis ilmunud Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi uuring paljastas, et ehkki politseiuurijad ja juristid peavad naistevastase vägivalla peamisteks põhjusteks meeste oskamatust oma agressiivsust kontrollida, ei ole nende hinnangul väheoluline ka naiste enda mõtlematu käitumine.
Täna tutvustatud uuring konstaablite, noorsoopolitseinike ja patrullpolitseinike hinnangute kohta näitab sama – politseitöötajad leiavad sageli, et ka naise enda mõtlematu käitumine võib viia füüsilise või seksuaalse vägivallani.
Mõtlematult käitub naine, kes hääletab juhusliku auto peale, joob end purju või läheb kaasa võõra mehega. 71 kuni 80 protsenti vastajatest leidsid, et põhjus on kas «eelkõige» või «samuti» naistes, kes just nii käituvad.
Teine üsnagi levinud naisi süüdistav arusaama on, et naised näägutavad mehe kallal seni, kuni viimasel ütleb närv üles ja ta naisele kallale läheb.
Kõige olulisemateks vägivalla kasutamise põhjusteks peetakse siiski meeste oskamatust oma agressiivsust kontrollida ja liigset kontrollivajadust, neid seisukohti toetas 95 kuni 100 protsenti vastajatest.
Mõnevõrra enam kalduvad vastajad süüdistama siiski mehi kui naisi.
Miks satuvad naised vägivalla ohvriteks?
* politseitöötajate hinnangud protsentides («eelkõige» või «samuti» vastused liidetud)
| Piirkonna konstaablid | Noorsoo-politseinikud | Patrull-politseinikud | Uurijad (varasem uuring) |
I PÕHJUS ON NAISTES, KES... |
|
|
|
|
on mõtlematud - hääletavad juhusliku auto peale, joovad endid purju, lähevad kaasa võõraste meestega | 80 | 70 | 72 | 71 |
provotseerivad meest vägivallale oma pideva näägutamisega | 79 | 83 | 73 | 75 |
provotseerivad meest oma väljakutsuva käitumise, riietusega | 49 | 60 | 53 | 42 |
II PÕHJUS ON MEESTES, KES |
|
|
|
|
ei valitse oma agressiivsust, on äkkvihaga ja muutuvad vihahoos kergesti vägivaldseteks | 100 | 100 | 95 | 97 |
püüavad kõike kontrollida, et oma tahe maksma panna ja näidata naisele tema koht kätte | 94 | 93 | 92 | 97 |
Uuringust tuli välja, et ehkki politseinikud hindavad vaimset ja vägivalda väga tõsiseks probleemiks, siis pole piisavalt aega ega ka tugiteenuseid, et seda leevendada ning vägivallatsejat mõjutada.
Veel toodi välja, et politseinikul on raske otsustada, kas tegemist on tavalise peretüli või tõsise vägivallaga.
Kui sageli on sündmuskohal raske otsustada, kas tegemist on peretüli või tõsise vägivalla juhtumiga?
Samuti võib olla takistuseks tõendusmaterjali kogumine, kui ohver on joobes. Seda takistab ka politseinike suur töökoormus ja ajapuudus.
Veidi väiksema mõjuga takistuseks peetakse patrullpolitseinike ebakompetentsust. Nimelt selgub, et pea pooled patrullpolitseinikud on alla 30aastased noored. «Neil on vähem kogemust, kuid nad peavad tegema väga keeruliste konfliktide üle otsuseid,» ütles üks uuringu läbiviijatest Ivi Proos.
Mis takistab tõendusmaterjali kogumist?
Politseinikud tõid ka välja, et neil tuleb olla tihti psühholoogi rollis, kuid selleks ei ole ei aega ega kompetentsi.
«Tundub, et esimene koht, kuhu info lähisuhtevägivallast jõuab, on politsei ja sealt hakkab asi edasi minema. Tegelikkuses peaks olema vastupidi – sotsiaaltöötaja saab info ja otsustab, kas sekkumine on vajalik või mitte,» nentis politsei- ja piirivalveameti (PPA) asejuht Joosep Kaasik, kes tõi välja, et kui 2005. aastal tuli umbes seitse teadet lähisuhtevägivalla kohta päevas, siis mullu juba 34 päeva jooksul.
Sarnane uuring viidi mullu läbi ka sotsiaaltöötajate seas, mistõttu tekkis nüüd võrdlusmoment.
Proos tõi välja, et sotsiaaltöötajate jaoks on perevägivallaga tegelemine vähemoluline. Politseinikud kulutavad sellele rohkem oma tööaega. Ka leidis vaid 53 protsenti sotsiaaltöötajatest, et perevägivalla ennetamine on nende pärusmaa. Samas arvab nii tervelt 78 protsenti politseinikest.
Uuringust ilmneb ka ebakõla selle vahel, kui palju sotsiaaltöötajad ja politseinikud omavahel infot jagavad. Kui politseinikud vastavad (üle 90 protsendi), et informeerivad väga sageli juhtunust sotsiaaltöötajat või lastekaitsetöötajat, siis sotsiaaltöötajad vastasid, et vaid 58 protsenti juhtumitest jõuavad nendeni läbi politsei. Sageli liigub info külajuttudena.
Küll aga leiavad nii politseinikud kui ka sotsiaaltöötajad, et näiteks perearstidelt on keeruline saada infot perevägivallajuhtumi kohta. «Kardetakse infot edastada politseile, kui ohvrilt ei tule initsiatiiv,» nentis politsei ennetuse ja järelevalve büroo juht Kati Arumäe.
Ohvrid ei otsi politsei hinnangul abi seetõttu, et neil on häbi ja piinlik. Kui 68 protsenti sotsiaaltöötajaid arvasid, et naised ei pöördu, kuna kardavad, et sotsiaaltöötaja süüdistab neid juhtumis, siis politseinike hulgas oli nii arvajaid vähem. Siiski usub 32 protsenti, et pöördumist takistab ohvri hirm, et politseinik võib teda süüdistada.
Miks naised abi ei otsi?
Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhtimisel viidi tänavu veebruaris ja märtsis 217 politseiametniku seas läbi uuring, et teada, millised probleemid politseinikele perevägivalla juhtumite puhul takistuseks on. Kusjuures välja saadeti tervelt 806 vastamiskutset.