Vett ei ole, elektrit ei ole, riideid on ainult üks komplekt, söögiks antakse aina kuivtoitu, aga see ei kõlba ju isegi vastu seina visates süüa.
Diplomaat õpetas põgenikke kuivtoitu sööma
8. september 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõepoolest jätavad sõjas kodutuks jäänud grusiinid neile abiorganisatsioonide jagatud kuivtoidupakid sageli nurka vedelema. Nad lihtsalt ei oska nendega midagi peale hakata.
Just sellist pilti vahendab Eesti poliitika- ja majandusdiplomaat Martin Karner Thbilisi põgenikelaagritest. Ta juhtis Eesti välisministeeriumi organiseeritud humanitaarmissiooni sõjast räsitud maa abistamiseks. Põhiliselt viidi põgenikele tekke, patju, mähkmeid, lasteriideid, mänguasju, toiduaineid ja meditsiinitehnikat.
«Käisime neile kuivtoidu söömist ise õpetamas,» räägib Karner. «Peamiselt maalt pärit grusiinid on harjunud piltlikult öeldes sööma mingit põõsast võetud maltsa, mitte USA sõduritele mõeldud kuivtoitu.»
Peale selle antakse Karneri sõnul põgenikele päevas natuke Gruusia saia, vett ja mõni kartul. Toiduprobleem on terav, sest grusiinid vajavad oma kodutoitu ja õigupoolest pole söögi valmistamiseks ei materjali ega kohta.
Lõuna-Osseetia Gruusia küladest pärit 45 000 inimest on Thbilisis ajutiselt paigutatud umbes 200 kooli ja lasteaeda. Mõned neist on tühjana seisvad hooned, kus aknadki eest ära. Õppeaasta algus on edasi lükatud septembri keskpaigani.
«Pole vett ja põhilisi kommunikatsioone, inimesed magavad põrandal, sest voodeid jagub ainult lastele,» kirjeldab Karner.
Selles olukorras püüavad oma senisest elust ära lõigatud inimesed ikka väärikust ja oma traditsioonilist eluviisi säilitada.
«Juhtusin ühele väga värvikale lapse sünni peole vanas kutsekoolis,» alustab Karner juttu peost katku ajal. Koridoris oli pikk laud, mille ümber istusid ainult mehed. Laual oli valge vein, keedetud kitseliha, tomati-kurgisalat ja sai. «Minul igatahes läks silm märjaks,» tunnistab ta.
Olukorra teeb eriti halvaendeliseks see, et ees ootavad külmad ilmad. «Talv algas eile, sest temperatuur langes alla 30 soojakraadi,» märgib Karner. Talveks valmistumine on tema sõnul abiandjate suurim proovikivi, seda enam, et osa põgenikest elab telklaagrites ja osa lagunevates majades.
«Loodan siiralt, et see talv ei tule nii külm kui eelmisel aastal, kus Thbilisis oli –20 kraadi,» ütleb alates eelmise suve lõpust Gruusias töötav diplomaat.
Haiguste leviku ärahoidmiseks ja normaalse elu korraldamiseks on vaja hoolitseda tualettide, veevärgi, hügieenitarvete ja tuhande muu eluks vajaliku pisiasja eest. Karneri sõnul on oluline ka turvalisuse küsimus, et ei leviks näiteks seksuaalvägivald.
Diplomaadi sõnul arvestab Gruusia umbes 30 000 põgenikuga, kes ei pöördu enam kunagi oma kodudesse tagasi lihtsalt sellepärast, et kodusid pole enam. Valitsus püüab inimesi koolidest lasteaedadesse ümber paigutada, et õppetöö saaks alata. Rahvusvahelised organisatsioonid on mõtet laitnud, sest ka lasteaedade sulgemine takistab normaalset elu.
«Teine variant on suunata põgenikud kasuperedesse üle Thbilisi,» märgib Karner, pidades seda kõige tõenäolisemaks variandiks. Olukorda raskendavad veelgi umbes 250 000 Abhaasia sõja põgenikku, kes elavad Thbilisi äärelinnades juba üle 15 aasta. «Selle linna mahutavus ei ole lõputu,» tõdeb Karner.
Eesti suursaadik Gruusias Toomas Lukk teab, et üks projekt, mida valitsus tahaks läbi viia, on väikeelamute püstitamine suuresti just nende külade juurde, kust inimesed on lahkunud. Nii saaksid põgenikud sisuliselt koju tagasi pöörduda. «Loomulikult maainimestel on palju keerulisem linnaeluga integreeruda,» märgib ta pealinna jäämise kohta.
Eesti panus Gruusia põgenike abisaamisse oli kümme ja pool tonni humanitaarabi, mis jagunes 17 keskuse vahel ja jõudis 3000 inimeseni. «Meie abi oli suhteliselt mikroskoopiline, aga tegime kõik, et see ei kaoks ühisesse katlasse,» ütleb Karner.
Selleks kasutasid eestlased Gruusia õpetajate ja haridustöötajate ametiühingu abi, et kindlaks teha, millises varjupaigas viibivatel inimestel on kõige raskem olukord. Karneri sõnul käidi ise kohapealgi kontrollimas. «Ei olnud nii, et kallatakse koorem maha ja kõik sukelduvad abi sisse,» selgitab ta täpset operatsiooni.
Eestist omal algatusel Gruusiasse appi lennanud vabatahtlikud said Karneri sõnul head rakendust abi maha laadimisel. Seejuures tegid nad tema sõnul nädala töö kolme tunniga. «Ukrainlased vaatasid suurte silmadega ja kohalikud kutsusid neid Eesti rakettideks,» muigab Karner.
Edasise Eesti abi kohta ütleb suursaadik Lukk, et saatkond uurib selle vajadust ja Eesti võimalusi. «Grusiinid on eestlastele südamest tänulikud,» kinnitab ta.
Eesti riigi abi
• 12. augustil saatis Eesti Gruusiale 5,5 tonni humanitaarabi, mis sisaldas sidemerulle, antibiootikume, infusioonilahuseid, kergvoodeid, esmaabipakendeid, tekke, termolinu, inimeste varingutest päästmise varustust ja kolme kiirabiauto sisustust.
• 24. augustil laekus Gruusiale 10,5 tonni abi, mille seas oli tekke, patju, mähkmeid, laste riideid, mänguasju, toiduaineid ja meditsiinitehnikat.
• Mänguasju koguti Eestist annetustena kokku 20 kuupmeetrit.
• Gruusiasse sõitis ka viis Eesti demineerijat ning peagi liitub nendega kolm kriisinõustajat.
Allikas: PM