Päästeamet: uus sõit Nepali pole välistatud

Meribel Sinikalda
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti päästemeeskond alustas ööl vastu esmaspäeva teekonda Nepali, ent Soomest kaugemale nad ei jõudnud.
Eesti päästemeeskond alustas ööl vastu esmaspäeva teekonda Nepali, ent Soomest kaugemale nad ei jõudnud. Foto: Mihkel Maripuu

Päästeamet avaldas, mis on Eesti päästemeeskonna katkenud Nepali missiooni esialgsed kulud ning selgitas, miks on Eestile vaja päästemeeskonda, kes on valmis pädevalt reageerima sõltumata sellest, kas abi on vaja koduriigis või mujal maailmas.  

«Kriisid ja katastroofid juhtuvad ootamatult, neid on üldjuhul väga raske ette näha. Selleks, et oleks juhtunud suurõnnetuse korral võimalik kiiresti ja pädevalt reageerida, on tarvis kriisisituatsioonis toimetulevat meeskonda, kogemustega päästjaid,» rõhutas Päästeameti peadirektori asetäitja Tauno Suurkivi, kes on ise olnud meditsiini ning otsingu-ja päästerühma meeskonna juht 2005. aastal Batagramis, Pakistanis maavärina tagajärgede likvideerimisel.

Kriisioludes toimetulekut ei saa õppida ainult teoorias, igasugused praktilised kogemused on hädavajalikud. Seetõttu on Eesti omale komplekteerinud optimaalse päästemeeskonna, kellel on valmidus kiireteks otsingu-ja päästetöödeks, osutada meditsiinilist tuge ja abi katastroofipiirkonnas, on logistiline ja juhtimisalane võimekus olukorda koha peal hinnata ja abi koordineerida. 

Neid teadmisi ja oskusi kasutatakse eelkõige oma kodus juhtuvate suurõnnetuste likvideerimisel, välismissioonidel osalemine on päästemeeskonna professionaalsete oskuste tugevdamiseks. «Rahvusvahelise abi koordineerimisel on oma kindel reeglistik ja kui me ei oskaks neid rakendada, siis me ei saaks ise vajadusel piisavalt (rahvusvahelist) abi, kui meid peaks mõni suurõnnetus tabama,» selgitas Suurkivi. 

Põhjendamatu kriitika

Peadirektori asetäitja sõnul on seekordne Eesti meeskonna missiooni katkestamine saanud põhjendamatult palju kriitikat. Põhjused, miks Eesti meeskonna missioon sel korral katkestati, ei olene aga kuidagi Päästeametist ega Eestist. «Vastasime Nepali abipalvele saata kohapeale otsingu- ja päästetööde meeskond. Komplekteerisime kiirelt meeskonna ja valitsuse  otsuse missioonile saatmise kohta saime samuti loetud tundidega. Transpordi osas tegime koostööd soomlastega. Paraku selgus Soome jõudes, et Katmandu lennujaamal pole võimalik maanduda ja Nepal pole enam valmis rohkem abi vastu võtma,» kirjeldas Suurkivi, kelle sõnul ei ole üldse erandlik praktika, et päästemeeskonnad ei jõua sihtriiki. 

Tänaseks on selgunud, et ÜRO abiorganisatsioonide vahendusel on Nepali jõudnud vaid viie Euroopa riigi otsingu- ja päästerühmad: Poola, Hollandi, Inglismaa ja Belgia meeskonnad.

Katkenud missioon läks maksma 35 000 eurot

Praeguseks on selgunud katkestatud missiooni esialgsed kulud- 34 616, 30 eurot. Nendele lisanduvad veel sidekulud, mille arved laekuvad mais. Kokku eraldati valitsuse reservfondist 91 300€.

Personalikulu: 

15 in 4 päeva  päevaraha 150€/inimene         9000€

Transpordikulu: 

Lennutransport Tallinn-Kuopio         21300€

Bussitransport Kuopio-Tallinn           1900€

Ööbimine Kuopios 15 inimest       450€

Generaator ja logistikavahendid      1546,30€

Kindlustus 15 inimest                     420€

Lisaks võib kuludele juurde tulla ära jäänud lennu Kuopio-Katmandu solidaarsustasu. Soome ja Eesti poolt on esitatud taotlus Euroopa Komisjonile selle ärajäänud lennu finantseerimiseks, kuid otsust veel ei ole.

Kuopiosse minekuks valiti lennutransport seetõttu, et see oli kiireim võimalus jõuda õigeaegselt kohale, sest oli teada, et Soome päästemeeskonna lennuki väljalennu aeg pidi olema esmaspäeva 27.04. hommikul 07.00. Bussiga tuldi tagasi kuna see oli soodsaim ja mõistlikum transpordiviis koju naasmiseks.

Suurkivi sõnul on antud juhul on kuludest palju olulisem riigi valmisolek abistada, isegi kui see igakord eesmärgini ei jõua.

Abi küsitakse lainetena

Suurkivi selgitas, et riigid paluvad tavaliselt abi lainetena. Esimene laine ehk algne abi oli palutud selleks, et päästa rusude alla jäänud inimesi. 

Teine abipalumise laine tuleb selleks, et saada meditsiinilist abi vigastanute aitamiseks. Eesti oleks sellise abi andmiseks valmis, sest välihaigla on mitmel korral erinevates piirkondades abis käinud.

Kolmas laine tuleb sellest, et katastroofi tagajärjel on kümned tuhanded inimesed jäänud koduta ning neid tuleb hakata kuskil majutama. «Selleks pöördutakse jälle rahvusvahelise üldsuse poole, et aidataks logistilise abiga- et püstitada linnakud, aidata neid töös hoida. Seal on vaja tualette, elektrit, vaja on tagada vesi. See on nagu ajutise linna ülesehitamine,» kirjeldas Suurkivi.  

Neljas laine on ülesehitusabi ehk kuna inimesed ei jää eluks ajaks telkidesse elama, on vaja hakata infrastruktuuri taastama. Linnad, koolid, haiglad- see abi on valdavalt antav rahalisena.

Suurkivi ei välista, et Eesti päästemeeskond uuesti Nepali läheb, kuid siin tuleb silmas pidada, et rahvusvahelises maailmas lähtub abi andmine vastuvõtva riigi abipalvest ja tema soovist abi vastu võtta. «Ehk siis kunagi mingisugust abi peale ei pressita, sunnita või pakuta,» sõnas  Suurkivi. «On lähipäevade- ja nädalate küsimus, kas Nepal pördub abipalvega rahvusvahelise üldsuse poole. Kui nii, otsustab Eesti valitsus ja välisministeerium, kas minna või mitte,» ütles Suurkivi Postimehele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles