Aasta ema Eva Teppo: naise õnn on olla ema

Meribel Sinikalda
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Emadepäeva kontsert Estonia kontserdisaalis
Emadepäeva kontsert Estonia kontserdisaalis Foto: Liis Treimann

Tänavuseks aasta emaks valiti Eva Teppo, kel on abikaasa Andresega kaheksa andekat ja musikaalset last, kohe-kohe on tulemas ka üheksas.

Eva Teppo (48) on tegus naine. Olles viimast kuud lapseootel, töötab ta endiselt kontsertmeistri ja klaveriõpetajana Keila ja Tabasalu muusikakoolis. Aasta ema jutustas Postimehele, kuidas ja milliste põhimõtete järgi on ta oma lapsi kasvatanud ja mil viisil on õnnestunud ühildada pere- ja tööelu.

Kas Aasta ema tiitel tuli teile üllatusena? Kuidas te reageerisite sellele?

Kui ma ausalt ütlen, siis ega ma väga üleliia rõõmus polnud! (Naerab- M.S) Kui silmas pidada minu olukorda (rasedust- M.S) ja seda, et üldiselt on kevad väga kiire aeg, siis vaba aega momendil üldse ei ole..

Ma isegi ei tunne, et olen selle nii tohutult ära teeninud. Inimene elab ikka nii nagu ta oskab ja minu jaoks on see kõik isenesestmõistetav. Suur pere on minu jaoks kuidagi loomulik, loomulikum kui väike pere. Olen ema, midagi pole kunstlikult tekitatud. 

Milline ema te enda arvates olete?

Ma arvan, et ma olen täitsa tavaline ema oma vooruste ja puudustega. Olen arenemisvõimeline, praegugi õpin paremaks emaks olemist. See on põnev teekond!

Kas teadsite juba nooremana, et soovite saada palju lapsi?

Pereinimesena nägin ma end kindlasti, laste soov oli ka kindlasti olemas. Seda, et palju lapsi tuleb, ei osanud ma küll ette näha. Noored mõtlevad ikka hoopis muudele asjadele. Pigem on see tulnud koos lastega- kui lapsed sündisid, õppisin seda nautima.

Ise olen ma pärit kolmelapselisest perest, mis sel ajal oli üsna suur pere. Mul oli noorem vend, keda mulle väga meeldis kantseldada. Mulle lastega tegelemine sobis, sellest sain ma aru. 

Teil on kaheksa andekat ja tubli last. On teil mingid põhimõtted, mida olete laste kasvatamisel järginud?

Ühest küljest on lapse kasvatamine keeruline süsteem, kuid kõige alus on ikkagi armastus. Sellest lähtuvalt tuleb teha kõik otsused- et lapsed kasvaksid tervete ja õnnelikena armastavas perekonnas. See on kõige alus.

Kuidas on läinud nii, et kõik teie lapsed on muusikaga niivõrd sina peal? Kõik nad mängivad erinevaid instrumente, kolm neist on valinud muusika ka oma elukutseks. Kas olete neid teadlikult suunanud või on see neile justkui kaasa sündinud?

See on neile ilmselt kaasa sündinud, nad on niivõrd väiksest peale muusika sees olnud. Nii kui jalad alla saadakse, kergitatakse klaveri kaas ja hakatakse mängima! Vahel olen tähele pannud, et mõnel päeval veedetakse rohkem aega klaveri taga kui mänguasjadega mängides, sest see on niivõrd põnev maailm. Ja kuna tuleb hästi välja, siis pillimäng lihtsalt köidab. 

Nad peavad iseenesest mõistetavaks, et nad pannakse muusikakooli, sealt edasi tuleb pillivaliku küsimus. See on natuke üksluine olnud, kuna klaver on kodus käepärast, siis paljud tahavad klaverit. Mõned tahavad aga viiulit, noorem tütar oli kolmene, kui hakkas nuttes järel käima, et «otsi mulle palun viiuliõpetaja». Muusika omandamine on olnud sarnane emakeele omandamisega, peaaegu nagu kaasa sündinud. Ka emaüsas nad juba kuulevad muusikat.

Kuidas olete suutnud ühildada töö- ja pereelu? Kas asjaolu, et kõik muusikaga tegelete, teeb nende kahe ühildumise lihtsamaks? 

Jah, selles mõttes on küll natuke lihtsam olnud. Olen olnud juba oma neljale lapsele, praegu kahele, ise erialaõpetaja. Eks lapsed ikka liiguvad muusikakoolis ringi, ma näen neid rohkem, saan suhelda, nad käivad kontsertidel kaasas kogu aeg. Neid lapsi, kes muid pille mängivad, olen saatnud kontsertmeistrina, ka olen sõitnud nendega rahvusvahelistel konkurssidel. Olen saanud oma lastega veel rohkem suhelda, kuna mul on selline töö. Selles mõttes on hästi läinud.

Kindlasti on ka teie abikaasa olnud suureks toeks!?

Loomulikult, kahtlemata kahekesti teeme seda kõike. Ega ma ei kujutagi ette, et mul poleks sellist meest kõrval. Ma ei suudaks nii suures peres hakkama saada, koormus on väga suur, eriti, kui veel tööd ka teha. Ta on väga lapsi armastav, hoolitsev ja töökas.

Millised on olnud laste kasvatamise juures suurimad mured ja rõõmud?

Kõige raskem on olnud enda jagamine. Kuna lapsi on palju, tahaks kõigiga suhelda, peab tegema õigeid otsuseid ja valikuid. Loomulikult laste kasvatamine on  väga vastutusrikas ja raske ülesanne, pidevalt peab iseennast arendama ja kasvatama seal kõrval, see on nii ka ühe või kahe lapsega. Suures peres on põhiline küsimus, kuidas end jagada kõigi laste ja pere ja töö vahel. Ülejäänud kõik on positiivne ja rõõmu pakkuv! 

Kuidas teie peres tähtpäevad välja näevad? Kui tihti kogu pere kokku tuleb?

Vahel on küll nii, et peaaegu kõik tulevad kokku, ainult üks laps on puudu. Eks püüame organiseerida ikka neid üritusi nii, et kõik saaksid tulla. Samas on tegu muusikutega ja muusikud töötavad tihti ka nädalavahetusel, niisiis tihtipeale ei saa tulla. Tähtpäevadel ikka püüavad tulla kõik.

Kuidas tavaliselt emadepäeva tähistate?

Emadepäev möödub nii nagu teisedki tähtpäevad, näiteks sünnipäevad. Päeva kangelane äratatakse lauluga üles, laud on kaetud.. Samamoodi on ka emadepäeval- lilled, kaartikesed..

Milline on teie elufilosoofia, mõtteviis?

Mina usun seda, et me kõik oleme loodud siia ilma mingisuguse ülesandega, igaühel on see ülesanne erinev. Püüan küll kogu aeg tabada neid märke ja ülesandeid, millega mina pean hakkama saama. Kindlasti pole see maapealne elu ainult lullilöömise koht. 

Kui heita pilt tänapäeva lääne ühiskonnale, näeme, et noored naised lükkavad emaks saamist edasi, prioriteedid on teised. Milline on teie sõnum noortele naistele?

Mina arvan, et naise õnn on olla eelkõige ema. Ma ei pea planeerimist õigeks. Samas ei tohi midagi peale suruda, ei saa öelda naistele, et ärge tehke karjääri. Küll aga võib üleplaneerimine ja laste saamise edasilükkamine vähendada pere õnne. 

Kas seda lausute ka oma lastele, kui nad pesast välja lendavad?

Eks nad näevad seda kõike ise kõrvalt ja eks eeskuju ka kasvatab. Oleme nendel teemadel ka rääkinud, eks nad teevad omad järeldused. Mulle tundub, et nad mõtlevad minuga enam-vähem samamoodi. 

See on ju tore. Meil siin väikses ja armsas Eestis on vaja inimesi, kes oskavad väärtustada perekonda.

Jah, pere on väga tähtis. Harmooniline pere on õnneliku ühiskonna alus. Kõik saab perest alguse. 

Eva ja Andrese lapsed: 

Johannes (29a) - lõpetas Sibeliuse Akadeemia Helsingis, tšello 

Ida (27a) - Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, viiul  

Jakob (24a) - Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, klaver, metsasarv

Joosep (21a) - Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia,  klaver, orel

Ann Meeta (18a) -  Tallinna Muusikakeskkool, viiul, klaver

Joonas (16a) - Tallinna Muusikakeskkool, viiul

Theodor (11a) - Keila Muusikakool, klaver 

Emanuel (7a) -  Keila Muusikakooli eelklass, klaver 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles