Henrik Lax: Gruusias põleb – linnumajas endine!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa karmid võtted Gruusia alistamiseks on selge näide sellest, et riigi juhtkond on hüljanud rahvusvahelise korrastatud ja lepingupõhise koostöö poliitika. Vastastuse aeg on alanud. Unistused sellest, et Nõukogude Liidu varemeilt tõusev Venemaa võiks tahta ühistest lauakommetest kinni pidada, jõudsid nüüd lõpuks prügikasti.
Kriis võis tulla üllatusena nii ELile kui ka USA-le. Venemaa verbaalne vagatsemine on olnud Nõukogude aja parimal tasemel. Gruusia eesotsas olev ebastabiilne seikleja püüti lõksu.
ELi suhted Venemaaga on ristteel ja viivad uue alguseni. 1. septembril toimunud ELi ülemkogul Brüsselis hindasid liikmesriikide liidrid olukorda.
Aga Soomes? Kas midagi pole muutunud? Või on Soome välispoliitika eest vastutav juhtkond (president ja peaminister) olnud juba ette tark ja loobunud uskumast Venemaa pürgimusi demokraatia ja rahuliku kooseksisteerimise poole, oodates, et ka ülejäänud Euroopa ärkaks ja mõistaks, millest õieti on jutt?
Vaatamata Gruusia kriisi tõsidusele läks paar nädalat, enne kui Soome valitsuse välis- ja julgeolekupoliitika komisjon UTVA kokku kutsuti ja president kohale ilmus.
Hämmastav on selle juures aga viis, kuidas Soomes välispoliitikat tehakse. Kes juhtis ja seisukohti esitas? Välisminister või peaminister, kes andsid eri hinnanguid, või vait olev president? Vähemalt mind teeb murelikuks, kuidas toimib meie riik tõsises kriisiolukorras, kui presidendi ja peaministri vahel esineb seisukohtade lahknevusi.
Ärimaailmas on probleemiks, kui ei teata, kes organisatsioonis mille eest vastutab.
Soome põhiseaduse õhkõrn eraldusjoon ELi ja Soome välispoliitika vahel viib vältimatult selleni, et tõelised erimeelsused presidendi ja peaministri vahel tuleb panna kalevi alla. Peaminister ei saa hakata ajama välispoliitikat, millele president oleks avalikult vastu.
Kas sellest tulenebki, et peaminister Matti Vanhanen andis juba kaua enne julgeolekupoliitika parlamendi kontrollkomisjoni kokkukutsumist «nõu» jätta sõjalise liitumise küsimus arutamata? Seetõttu ei söanda ei see kontrollkomisjon ega ka tolle eelkäija täita oma tähtsaimat ülesannet ja öelda, kuidas tuleks tegutseda, et Soome kaitsevõime säiliks usutavana sõjalise tehnoloogia arengule ja kallinemisele vaatamata. Gruusia saatus meenutab Soomele seda, kuidas sõjaliselt nõrk maa on aldis poliitilisele survele.
Soome oma suunda ei muuda ning kaitsekulutuste tegelikust suurusest täpselt ei räägita. Osatakse küll uhkustada sellega, et Soomel on Euroopas kõige enam suurtükke, kui tegelikult tuleks aru pidada, kuidas tagada nende kiire liigutatavus. On kombeks irvitada rootslaste üle, ehkki nad panustavad enam kui kaks korda rohkem raha sõjalise löögivõime arendamisse. Lausa iiveldamaajav on jälgida, kuidas mõned Soome poliitikud viibutavad sõrmega eestlaste suunas, ehkki suur naaber üritab kõikide vahenditega neile kaikaid kodaratesse loopida. Olen rõõmus selle üle, et ajal, kui pronkssõduri ümber kriisi üles puhuma hakati, oli Eestil kaitseks olemas nii EL kui ka NATO.
Venemaa konfrontatsioonipoliitika jätkub ja kasvab, kuni kohtab vastujõudu. Üksmeelne EL on tugev ja võib mõjutada Venemaa tegevust, nõudes sõlmitud lepingutest kinnipidamist. Otsustav Soome võib sellesse anda oma panuse.
Artikkel ilmus Soome ajalehes Kaleva. Avaldame autori loal.