Tõnis Palts: kuidas ma manipuleerisin häältega ja mahitasin kriminaale

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) kuuluv Tõnis Palts kirjutas täna erakonna uue eestseisuse liikmetele kirja, kus selgitas, kuidas jõudsid erakonda eelmisel nädalal välja heidetud 20 kriminaali. Ühtlasi kutsus ta erakonnasisest nõiajahti lõpetama ja kinnitas, et on valmis astuma kriminaalide nii-öelda mahitajana aukohtu ette, kuid soovib kanda seal vastutust koos erakonna endise esimehe Urmas Reinsalu ja peasekretäri Tiit Riisaloga, kes pidanuksid tagama, et erakonnasisene kontrollimehhanism töötab. Postimees avaldab Paltsi kirja täismahus.

Leian, et õige on tunnistada oma süüd. Rääkida kõik algusest lõpuni ära.

Olen aastaid erakonna juhtidele rääkinud, et me liigume vales suunas ja et kui meie vundament on nõrk, siis varem või hiljem me hävime täiega. Võin näiteid tuua eraldi. Minu mure oli liikmete kaasamatus, väärtuste eiramine ja juhtimisstruktuuride vale kasutamine.

Kui pauk käes, siis panin mõned oma mõtted uuesti paberile ja proovisin veel kord endistele tegelikel juhtidele läheneda, sest ma usun nende administreerimisvõimetesse kõige rohkem. Aga ei midagi, ikka saadeti kukele. Nooh, siis hakkasin oma Muutuste Kokkuleppele teisi toetajaid otsima.

Ma olen vana mees ja neliteist aastat oma elust sellesse erakonda pannud sooviga Eestit muuta, peale selle naise käest sõimata saanud, et terve miljon eurot ära raisanud. Kuradi kahju enne surma näha, et kõik asjata. Palun minu motivatsioone hinnata mitte tavalise vana poliitiku rikutusega.

Sain siis kokku ligi kümme meest ja naist, kes ütlesid et on enam-vähem minu toodud põhimõtetega nõus. Koos viimistleti ja vaieldi päris palju seal toodut.

Minu jaoks oli töö eestseisuses enamuse saavutamine neile, kes on valmis toetama Muutuste Kokkulepet. Ka Rein Kilk tuli nende kümmekonna mehe sekka. Lepiti kokku, et peame olema kontsentreeritud tulemusele, eestseisusesse pääsemisele ja siis erakonnas muutuste sisse viimisele. Samuti selles, et meie eesmärk ei ole omale kohtade tegemine ja nende jagamine. Aga see kõik on selles kokkuleppes kirjas. Juhtimine, mida me välja pakume, tagab iseeneslikult ka nn Pärnu juhtumite mitte kordumise.

Selleks, et vastavalt valimissüsteemile oma panus anda, pidi iga meeskonna liige leidma 40 liiget, kes toetavad inimesi, kes toetavad muutusi, ja siis vastavalt ka inimesi, kes on  muutusi valmis ellu viima.

Minu meelest hea, et tekkisid inimesed, kes konkreetselt teadsid, mida nad muuta tahavad. Mitte ei ühinetud lihtsalt võimuhulluks meeskonnaks.

Aegamööda hakkasid mehed välja pudenema, kuna ei suutnud oma 40 valijat lauale panna.

Kilk ise loobus, aga ütles, et vot Kaspar Kokk on siin vana Tartu volikogu poliitik ja 100 prossa toetab Muutuste Kokkulepet.

Aga selles meeskonnas tekkis uus probleem, kindlasti olevat vaja esimeest, kelle taha joonduda. Nooh läks siis aruteluks, meeskonna sees oli kaks tõsist kandidaati. Margus ja Marko. Lõpuks Marko loobus Marguse kasuks. Nooh aga siis tekkis kohe uus probleem. Osa (suurem osa) muutuste meeskonnast oli väga ultimatiivne Marguse suhtes. Nad ei tule minu muutuste taha, kui Margus on meie kandidaat. Nooh, oli vaja jälle asja lahendama hakata. Rääkis siis üks sõber mulle augu pähe, et kohtume Männikuga. Ma olin algul väga vastu, aga siis kohtusin ja nägin, et Männikul on poliitiline kogemus nõrk, aga palju muid omadusi, mis võivad asjade kokkulangemisel tema kasuks pöörduda. Aga eraldi eesmärk oli, et erakonnale tervikuna on vägagi kasulik, kui debateeritakse ja üle Eesti erakonna liikmetega kohtutakse. Et Männik lihtsalt üksikuks uitajaks ei jääks, palusin talle ühe erakonna liikme appi. Muide, erakonna peasekretär oleks pidanud seda tegema.

Aga jälle Muutuste Meeskond näitas erimeelsust. Meil pidavat ikka üks kindel oma mees olema. Mina argumenteerisin vastu, et ei pea olema üks kindel, kui mõlemad lubavad muutust, siis erakonnale on ju hea, kui on kaks kandidaati. Nooh, väga pika hambaga jäädi osaliselt nõusse. Küll pigem seepärast, et polnd aega enam vaielda.

Ja kuna valimissüsteem küsis nn meeskondade süsteemi, siis juhuslikult sattus ühte nn paketti just need, kus kolm eelistasid selgelt Männikut ja üks oli 50-50 mees. Ja teise üks Marguse toetaja, üks Männiku toetaja ja kaks 50-50 meest. Paketiväline aseesimehe kandidaat toetas ka kindlalt Margust. Päris kurioosne on tagantjärele see, et meeskonnast, mis Marguse algul ära rääkis, toetas enamus Männikut. Aga absoluutne enamus sellest meeskonnast on lubanud juba eelnevalt asuda Tsahkna taha peale seda, kui ta võidab.

Endiselt tegin kõik, et siduv element oleks olnud Muutuste Kokkulepe. Osa mehi oli valmis sellele ka lausa alla kirjutama, aga lõpuks otsustati siiski, et deklareerime seda ilma füüsiliste allkirjadeta.

Aga siis tuli PAUK. Ootamatult selgus, et Kaspar Koka uute meeste seas olid need 20 imevenda.

Lõpuks tuli seega kogu jama sellest, et üks mees tegi rumala vea. Laurson, Aivar Kokk ja Linda Eichler küll kuidagi siia ei puutu. Piinlik, mida keegi meediasse topib. Argpüksid, kui Teil on midagi öelda, siis öelge seda oma nime all. Ka see haige spinnimine teeb meid teiste erakondadega sama tobedaks ja samasugusteks. Kui me tahame muutuda, siis peaks iga mees ütlema, mida ta on ajakirjandusse sokutanud. Kas see ei ole aukohtu teema? Kui minu kiri satub ajalehte, siis ma ei põe seda. Ma teadsin, et see võib sattuda ja ma vastutan ise enda eest, küll aga ei tee seda argpüksid. Meie laev on uppumise ohus, me lähme sellega merele. Kapten Margus vajab julgeid ja ausaid madruseid. Me peame argpüksid kohe üle parda heitma. Kes saatis Linda Eichleri toetusest fotokoopia ajakirjandusse. Küsimus ei ole mitte selles, et see ei oleks tohtinud sinna sattuda, vaid selles, kes on meie seas inimene, kes ei julge otse ausalt võidelda, vaid lööb noa selga. See inimene lööb homme ka kaptenile noa selga.

Samuti sai Jaan Männik kannatada, aga ka erakond tervikuna. Ja mõte, et seepärast toodi kriminaale, et keegi kedagi kardab, kuulub paranoia maailma. Isegi Kilk ei tellinud kriminaale. Tema poeg tõi uusi liikmeid, kes ka Kilgile üllatuseks osutusid paljud endisteks kriminaalideks.

See on ju nii selge.

Mitte keegi ei tellinud kriminaale asja ajama. Ühe mehe naiivsus oli probleem nr 1. Teine probleem oli erakonnas juhtimise vilets korraldamine. Kuidas oli see võimalik, et see asi teist korda sai juhtuda, kui avaldused käivad kahest instantsist läbi. See oli nagu teistkordne tööõnnetus sama rikkis tööpingi taga. Väga ränkade tagajärgedega. Esimene kord lasti küüs maha, nüüd aga kaks jalga korraga. Ettevõttes vastutab sel juhul alati ettevõtte juht.

Probleem ei ole inimeste juurde võtmine enne suurkogu. Toodi ju väga palju tublisid inimesi erakonda. Suurkogu on lihtsalt motiveeriv sündmus, et seda teha. Ja lõpuks ei muuda need toodud inimesed ka tulemusi kardinaalselt. Kõik erakonna sisesed fraktsioonid tõid. Häältega manipuleerimise jutt on selles kontekstis mõttetu targutamine.

Leian endal aga ka väga suure vastutuse lasuvat. Oleksin pidanud sellist asja ka oma elukogemuste juures suutma vältida. Palun lõpetage igasugune nõiajaht ja isiklik kättemaksmine. Nn kriminaalid on välja visatud, tegelikult tahtmatusest vea tegija astus välja. Mina vanema mehena olen kaudne süüdlane täpselt sama palju kui endised otsustajad, kes nii rumalalt on erakonda juhtinud. Filter oleks pidanud sajaprotsendiliselt töötama. Pidasin ilmselt elementaarseks, et see on esimehe ja peasekretäri poolt igal juhul tagatud. Kas siis Pärnus või registrisse kandmisel.

Olen valmis nn mahitajana ka aukohtu ette astuma. Soovin seal kanda vastutust koos erakonna endise esimehe ja peasekretäriga. Alles jäänutest on vast sellel troikal suurim süü. Aukohus peaks lähtuma asjadesse sisuliselt, mitte süütute näidispoomist tegema.