Viimastel aastatel võib Eestis märgata tendentsi, et vahed ääremaa ja juhtivate linnade-valdade vahel kahanevad, selgus värskest uuringust.
Masu kahandas vahesid ääremaade ja tõmbekeskuste vahel
5. oktoober 2010, 00:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siseministeeriumi tellimusel omavalitsuste võimekust analüüsinud OÜ Geomedia analüütiku Veiko Sepa sõnul on sellele ühelt poolt kaasa aidanud majanduslangus, mis on rängemalt tabanud jõukamaid piirkondi, ning teisalt riigi- ja euroraha.
«Edukamad keskusüksused arenesid eelmisel perioodil kiiremini ja võib-olla isegi üle jõu, samas kui ääremaalisi on rohkem üleval hoidnud nii kohalike omavalitsuste eelarve toetuspoliitika kui struktuuripoliitika,» selgitas ta.
Sepp märkis siiski, et tippude ja ääremaa lähenemine ei ole ainult masuaegne protsess, selle esimesi samme võis märgata juba viie aasta eest ja võimalik, et varemgi.
Eile koos Geomediaga uuringut esitlenud regionaalministri Siim Kiisleri sõnul on tulemused märk, et Eesti regionaalpoliitika ikkagi toimib.
Tema sõnul on arusaadav, et kui väike omavalitsus saab suhteliselt suure eurotoetuse, siis mõjutab see tema arengut enam kui suurema linna puhul.
Sepa sõnul tuleb siiski arvestada, et kuigi üldiselt on ääremaa olukord paranenud, on mõnel pool märgata ka vastupidist arengut.
«Kahtlemata on ääremaalistel üksustel risk jääda pingerea lõppu, juhul kui eurotoetust ei tule või kui ei ole võimet seda vastu võtta,» märkis ta.
Ka Kiisleri kinnitusel tekitab muret mõne n-ö heitunud valla käitumine – ei püütagi enam oma elu parandada, vaid öeldakse, et nad ei suuda tasuda isegi euroraha väikest omaosalust või ei ole neil kedagi, kes korraliku projekti kirjutaks.
Ministri sõnul sunnib uuring enam tähelepanu pöörama ka maakonnalinnade ja muude keskuste olukorrale. Tema hinnangul peaks riik mõtlema rohkem just nende tugevdamisele ja ka rahalisele toetamisele, mis on pikas plaanis mõttekam kui rahastada väikesi valdu.
«Me võime väga rõõmustada selle üle, kui suudame osa väikeseid omavalitsusi toetusprogrammidega tugevalt aidata, aga pikas perspektiivis sõltub nende saatus sellest, kas nende läheduses on tugev keskus, mis loob töökohti ja annab inimestele võimaluse kodu lähedal tööl käia,» rääkis Kiisler.
Tema sõnul on alternatiiv, et töökohad liiguvad esimese suurusjärgu keskustesse ehk Tallinna, selle ümbrusse ja Tartusse ning väiksemad maakonnakeskused enam töökohti ei paku.
«Kokkuvõttes hakkavad väikesed ääremaalised omavalitsused taas selle tõttu kannatama, vaatamata sellele, et toetusprogrammid on neid praegu kõvasti järele aidanud,» lausus Kiisler.
Sepp ütles, et maakonnakeskustega kehtib tegelikult sarnane loogika nagu väiksemate omavalitsustegagi – osa neist on tugevamad ja teised mitte.
Ka ei olnud ta nii pessimistlik kui minister. «Ei saa öelda, et maakonnakeskustega on midagi halvasti. Nad on päris tugevad, kuid pisike trend näitab, et nad ei ole enam nii tugevad kui viis aastat tagasi,» märkis Sepp.
Kiisler pakkus eilsel esitlusel probleemi lahenduseks, et järgmises euroraha jagamise voorus (Euroopa Liidu finantsperspektiiv 2014+) võiks lisada praegusele KOIT-kavale ning linnaliste piirkondade arendamise programmile veel kolmandagi, mis keskenduks maakonnakeskuste tugevdamisele.
Sepa sõnul on see mõistlik mõte, kuid tuleb arvestada, et see raha tuleb teiste omavalitsuste arvelt, samuti ei pruugi rahast piisata, kui linnas pole inimesi, ettevõtteid või asutusi, kes oskaksid sellega midagi asjalikku peale hakata.
OÜ Geomedia hindas 226 omavalitsuse võimekuse indeksit, võttes arvesse 28 komponenti. Nende hulgas olid näiteks elanike arv, kohalik majandustegevus, töötus, ülalpeetavate arv, omavalitsuse eelarve ja võlakoormus, ametnikud ja pakutavad teenused. Võrreldi arengut viimasel neljal aastal.