Ühiskonnaõpetuse ja ajaloo õpetaja Dmitri Rõbakov avaldas arvamust, et vene koolide eestikeelsele õppele üleviimise reformiga tulnuks edasi liikuda kiireminigi.
Vene kooli õpetaja: vene koolide keelereformi tulnuks kiiremini teha
5. oktoober 2010, 21:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Praegu venekeelsetele koolidele kehtivad seadused on vastu võetud riigikogus, aga need ei väljenda üldse vene koolides käivate laste vanemate arvamusi ja nägemusi,» kurtis Vene muuseumi juht ja endine riigikogu liige Sergei Ivanov ETV saates «Vabariigi kodanikud».
«On kaks varianti: kas vene kooli täielik eestistamine või õpitakse ära eesti keel ainena. Praegu käib liiga kiire tempoga eestistamine. Aga seda diskussiooni, et kumba varianti eelistada, pole haridusministeerium isegi võimaldanud,» kurtis Ivanov.
«Olen seisukohal, et peaksime selle reformiga hoopis kiiremad olema. Leian, et oleme valinud aeglasema tee, sellepärast olemegi praegu probleemide küüsis,» leidis kooliõpetaja Rõbakov.
«Juba alates 1960. aastatest õpetatakse Eestis teatud aineid erikoolides inglise või mõnes muus võõrkeeles ja inimestega pole midagi juhtunud,» rahustas Ivanovi ka Tartu Ülikooli Narva kolledži direktor Katri Raik.
«Vene koolide reformi osas on venelastega käitutud vägagi viisakalt, kiirustamisest rääkida on küll kohatu. Alguses oleks võinud seda isegi kiiremini teha. Inimeste endi huvides on saada piisav info, oskused suhtlemiseks, et olla ühiskonnas edukas,» leidis ka Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi direktor Leif Kalev.
«84 protsenti küsitlusele vastanuist ei nõustu väitega, et eestikeelne õpe viib rahvuskultuurist võõrandumisele. Vene kogukond on suhteliselt pragmaatiline, neid huvitab, et nende lapsed oleksid konkurentsivõimelisemad,» kinnitas Kalev.
Pronksöö oli Kalevi hinnangul kainestav šokk, mis pani inimesi teineteist rohkem märkama. «Jätkuvalt on aga küsimus, mis haagib vene inimest Eesti ühiskonda? Inimestel tekkis toona vajadus läbi mõelda oma seoseid selle riigiga, nii eestlastel kui venelastel.»
«Suhted inimeste vahel on tihti paremad (olnud), kui neid on püütud näidata,» kinnitas ka Ivanov.
«Olukorrast, kus venekeelsed inimesed pole võrdselt eestlastega hõivatud riigisektoris ja mujal, aitabki välja eestikeelne haridus. Vahest on see «mind ei taheta riigiteenistusse»–mõte meie venelaste endi peas kinni?» küsis Raik.
«Viimane osa integreerumata inimesi on ehk sellised, kes ka algusest peale ei plaaninud eriti lõimuda, neid ei saa pelgalt hea sõnaga integreerida,» tõdes Kalev.
«Osa inimesi on ise end õpetanud elama isolatsioonis,» nentis ka Rõbakov.
«Kodakondsus tähendab seni integreerimata segmendi jaoks pigem pragmaatilisi hüvesid, aga ei tähenda kodanikuaktiivsuse väljendusi – valimis käimist ja muud,» selgitas Leif Kalev.