Poepidajad ja turvatöötajad kinnitavad kui ühest suust: varastamine kauplustest üha sageneb ning ideesid, kuidas kraami välja toimetada, tuleb järjest juurde.
Pikanäpumeeste nutikusel pole piire
9. oktoober 2010, 12:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kauplusejuhataja Pille Siller peatub markantsemaid vargusjuhtumeid kirjeldades oma eelmises töökohas – Armani firmakaupluses – juhtunul. Venelanna ja tema ilmselt Briti saartelt pärit kaasa, kes seni innukalt Tallinna kallimaid poode väisavad, tulid kaupa uudistama. Naine oli viimaseid päevi rase, ent üks naistepluus, mis lapseootel naisele mõeldudki polnud, oli pärast uudishimulike külastajate visiiti kadunud.
Tülikad püsikliendid
Möödus kuu, kui jultunud paarike taas Armani poodi tuli, nüüd juba pere kolmaski liige korviga kaasas. «Tekitasime häireolukorra, panime kõik tüdrukud neid jälgima. Ja kuigi neid jälgis viis inimest, julgesid nad ikkagi üritada teksapükse varastada!» imestab Siller.
Nimelt kohe, kui paar proovikabiinist väljus, vaatas üks müüjatest selle strateegilised paigad eesotsas vaiba-alusega üle, ning seal pükstelt kangutatud turvaelement oligi. «Püüdsime nad poeuksel kinni, sest kuni sa turvaväravatest väljunud pole, pole sa varas. Vähe sellest, et naisel olid teksad kotis, tal oli kasuka all ka pluus, mille ta möödunud korral meilt varastas!»
Nüüd Hugo Bossi poode kureeriv Siller jutustab loo ka Vene turistidest, kes küsisid luba tualetti minna, ja kui olid selle saanud, ei jätnud 4200-krooniste teksapükste turvaelementi mitte mõne teise rõivaeseme taskusse, nagu see sageli kombeks, vaid tualeti paberikasti. Astunud üle tee asuvasse ülikallisse Versace butiiki, said nad hakkama sealt 26 000-kroonise saapapaari varastamisega.
Tihti tegutsetakse nii, et turvaelemendi eemaldamine on ühe «kliendi» töö ja alles paar tundi hiljem saabub järgmine, kes kauba kindlast kohast – näiteks vasakult neljandad teksad – maksmata välja viib. Aga see, et osa endise Armani poe müüjatest nüüd Hugo Bossi poodides töötab, on «vanadel tegijatel» põhjustanud tohutu šoki.
Silleri sõnul on põhilised siiski armast, lausa nunnut perekonda mängivad varganäod. Tihtipeale, nagu tunnistavat ka Silleri poepidajatest tuttavad, osutub vargaks «hea püsi-klient», keda kahtlustadagi ei oska, aga kelle kolmest esemest üks on varastatud. Levinumateks kaubaartikliteks on vööd, džemprid, sokid. Sellist asja aga nagu pronksööl, mil Armani pood ligi miljoni krooni eest tühjaks tehti, pole kunagi hiljem olnud. Toona hüvitas kahju riik.
«Moekad» ostukotid
Hinnatud rõivapoe Gant esindaja Tiia Nurmoja ütleb, et varaste pealetung suurenes tunduvalt alates augustist. Juhataja meelest on suurem osa kaupa kõrvale toimetada üritavatest inimestest narkomaanid, kel pole kaotada midagi ja kes n-ö tellimustööde peal väljas. «Töövahendiks» on neil enamasti turvavärava signaali neutraliseerimiseks mõeldud fooliumiga vooderdatud kott, millest leiab tavaliselt ka kasutatud süstlaid.
«Meil huvitavad neid ennekõike meestejoped,» avaldab Nurmoja. «Eks see oleneb ka kaubamärgist, kuid Gantil on just meesteriided prioriteet. Kallid riided. Joped maksavad meil kuni 8000 krooni.» Varaste rusikareegliks on, et mida kallim ese, seda parem, sest seda kergem on kraami maha müüa.
Skeem on järgmine. Vargad saabuvad peamiselt kahekaupa, vahel ka suurema grupiga, et müüjate tähelepanu hajutada. Omavahel ei suhelda, kuid sellest hoolimata toimetatakse asju eesriide taha proovikabiini väga hästi organiseeritult ja peaaegu märkamatult.
«Näiteks küsib mees müüjalt teksad ja läheb proovima, kuid möödub «juhuslikult» naisest, kes talle vaikselt veel miskit kaasa sokutab,» selgitab Nurmoja. Kabiinist väljub mees koos müüja antuga, kaasasokutatut üritatakse peita fooliumkotti, milleks tihti on meeste üleõlakott.
Ent viimasel ajal on siingi märgata uusi trende: õrn foolium on üleni kaetud pruuni teibiga, et see mingil juhul ei praguneks. Eriti «kuumaks» on aga saanud respektaablite brändide jõupaberist ostukotid, mis tekitavad teenindajais tunde, et tegu on ostujõulise kliendiga, kes lihtsalt poodlemisega aega sisustab.
Mitte sinnapoolegi! Tugeva struktuuriga kottidesse, mis pahatihti tulles sootuks tühjad, on hea väiksemaid esemeid poetada. Meelsasti topivad vargad asju ka fooliumiga vooderdatud jopesse, mida ise kannavad.
Oo, kaunis naine...
Kuuldavasti peavad pidevat võitlust tänamatute «klientidega» ka ilutoodetega kauplejad. Paljude naiskodanike hulgas olevat normiks kasutada süüdimatult ja iga päev ilutoodete testreid – teha nendega hommikul korralik meik ja tööpäeva lõpul see eemaldada. Või neid siis ridiküli poetada.
Levinud olevat ka võte hammustada huulepulga aluse küljest tükk huulepumatit ning see suus välja viia.
Kahjuks ei pea Tallinna kaubamaja müügi- ja turundusdirektor Enn Parel võimalikuks seda juttu kommenteerida. «Tegemist on tundliku teemaga ja nii mõnedki olukordade kirjeldused võivad anda kellelegi «häid» ideid,» teatab ta ja lisab, et pärast oma turvateenistuse loomist on kaubamajas vähendatud nii kadusid kui valvamiskulusid. «Tabame valdava osa varastest ning anname nad alati politseile üle,» kinnitab Parel.
Rootsi lauas
Aktsiaseltsi Prisma Peremarket turvajuht Jekaterina Aljohhina nendib, et ka neil sagenevad vargused.
«Kõige enam varastatakse alkoholi ja kosmeetikatooteid ehk neid tooteid, mida on võimalik edasi müüa,» ütleb ta, ent nendib samas, et kaupa, mis pikanäpumeestele huvi ei pakuks, polegi.
Toiduainete varastamine on igatahes – võrreldes tööstuskaupadega – viimasel ajal kasvanud ja leidub neid, kes söövad-joovad lausa poes sees. Eriti tunnevad end kujuteldavas Rootsi lauas hästi need, kelle lemmikjoogiks alkohol ning kes armastavad peale hammustada mitmesuguseid lihatooteid, sinki ja vorsti.
Aktsiaseltsi A-Selver avalike suhete juht Annika Vilu täiendab, et näppajate huviorbiidis on Selveri poodides juust ja kala, kohapeal aga kiputakse enim sööma puuvilju, lahtisi komme, piimatooteid ja saiu. Tööstuskaupade osakonnast rändavad lisaks kosmeetikale taskusse trendimänguasjad.
Osaühingu Turvateenistus Alfastar tegevdirektor Kirill Samsonov ja aktsiaseltsi Securitas Eesti Põhja piirkonna juht Kalle Reinart põhjendavad varguste kasvu sellega, et peale professionaalsete varaste «unustavad» kauba korvi, kärusse või lihtsalt kätte ka juhuüritajad.
Samsonov lisab, et jahedad sügisilmad inspireerivad samuti. Kui suvel on T-särgi või lühikeste pükste alla keeruline midagi peita, siis sügismantlid annavad selleks suurepärase võimaluse. Talv on veelgi «võimalusterohkem» aastaaeg.
Reinarti sõnul sooritatakse toidupoodides enim kassapettusi sooja toidu vargustega. Enne kassat eemaldatakse termokotti pakitud toidu hinnasildid, jättes sinna kõige odavama toidu sildi. Või siis pannakse pärast saiakeste kaalumist kotti saiu juurde. Läbi aegade on varaste lemmikkaubaks olnud kange ja kallis alkohol, kosmeetika, kalamari, kohapeal aga süüakse komme, kohukesi ja puuvilju.
On ka erandeid. Aktsiaseltsi G4S Eesti valvedivisjoni Põhja piirkonna kaubandusobjektide osakonna juhataja Meelis Keldremaa ja teenistusjuht Kaido Kalamets räägivad eranditult vaid Põltsamaa veini eelistavast vargast, kes võimeline kohapeal kümne sekundiga pudeli tühjaks kulistama ning pärast seda – kinnipidamise hetkeks – kontaktivõimetuna kokku variseb.
Mehed lisavad ihaldusväärsete toiduainete nimistusse juustu ning ütlevad, et mida kallim, mõõtmetelt väiksem ja kiiremini realiseeritav on kaup, seda suurem on risk, et seda varastatakse. Kindlasti mõjutavad varaste «valikut» ka brändi mainekus ja eitada ei saa telereklaamide mõju.
Uus kategooria – töötud
Meelis Keldremaa ütleb, et kalleid tööstuskaupu himustavad eelkõige narkomaanid ja «professionaalsed» vargad; elu hammasrataste vahele jäänud ja lapsed sellele rõhku ei aseta. Ja kui veel 2007. aastal oli narkomaanide osakaal kõigis vargustes 90 protsenti, on see nüüdseks vähenenud ligi poole võrra. Nüüd moodustavad teise poole inimesed, keda välimuse järgi otsustades ei oskakski kurjades plaanides kahtlustadagi.
«On täiesti uus kategooria vargaid – töötud, kes varastavad selleks, et toita lapsi,» tähendab Politseiakadeemia lõpetanud Kirill Samsonov Alfastarist. «Neil pole kindlaid võtteid ja turvatöötajad neid nägupidi ei tunne.» Harvad pole ka juhtumid, kui tähelepanu tõmbamiseks liigub poes kogemustega varas, kes midagi ei varasta, ent tema läheduses on «uustulnuk», isik, keda turvatöötajad ei tea ja kes sundimatult tegutseb.
Kalle Reinart Securitasest kinnitab, et vargad üritavad välja näha võimalikult tavapärase kliendina, näiteks mees, naine ja vankris laps. Üldjuhul käituvad nad tabatuna üleolevalt ja ülbelt edasi ning süümepiinadest on asi kaugel.
Kaido Kalamets loetleb tüüpilisi juhtumeid: «Võttis karbist toote ja pani taskusse, tühja karbi viskas riiulisse tagasi, kahju 186 krooni.» «Härrasmees võttis kosmeetikariiulist erinevaid tooteid, asetas need ostukorvi, leivariiulite vahel pani kauba taskusse ja kassas nende eest ei tasunud, andsime mehe üle politseile.»
«Naisterahvas varastas kaks butiigikleiti, kahju 5780 krooni, saadetud politseisse.» «Mees pani viina ja õlut kilekotti, läks poest välja nende eest tasumata, summa 140 krooni ja 30 senti.» «Täna pidasime kinni mehe ja naise. Naine varastas lõhna (640 krooni) ja pani plekkpurki, mis tal kaasas oli. Mõlemad antud üle politseile.» Ja nii edasi.
Proteesiga «poodleja»
Vahel aga võtab varaste nutikus ja ettevõtlikkus lausa tummaks. Kaido Kalamets kirjeldab karpi pakitud kaupade ümber kinnitatavat turvaseadeldist, mille osadeks on muu hulgas neli juhet, mis meenutavad kinkepaki paela.
Tegemist on siiski alarmiga, mis hakkab tööle kohe pärast ühe juhtme katkitõmbamist. «Tehtud oli originaaljuhtmetest pikem paralleelühendus, algne juhe katki lõigatud ja alarm ei rakendunud, kuna vooluring säilitati,» selgitab ta. Kõne all olevas karbis oli mitte eriti kallis GPS-seadeldis. Kalametsale meenub ka plastikust jalaproteesiga «poodleja», kelle seest tühja proteesi oli eraldi ehitatud luugi kaudu hõlbus kaupa poetada.
Kalle Reinart lisab, et üha enam õhutatakse varastama ka lapsi ja alaealisi. «Võtame või juhtumi, kus ema andis varastatud žiletid kolmeaastase lapse kätte, kes need kassast läbi viis. Või siis ehete vargus, kus teo käigus lihtsalt kaelakee kaela riputati...»
Siinkohal tasub meenutada, et kriminaalasja algatamiseks piisab vaid kolmest vahelejäämisest – sellega kindlustab varas endale vanglaelu kuni kolmeks aastaks.