Soome välisministri Alexander Stubbi arvates oli euroliidu reaktsioon Venemaa agressioonile Gruusias poliitiliselt tugev, kui ka majanduslikult nõrk.
Stubb: EL saavutas Gruusia kriisi ajal palju
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viibite parajasti Pärnus Põhjamaade ja Balti riikide välisministrite kohtumisel (intervjuu toimus üleeile, üritus kestis eilseni – toim), mis leiab aset äreval ajal. Kas loodate ühisseisukohta ka Gruusia kriisi osas?
Oluline on, et meil on ühine seisukoht ELis. Paradoksaalselt arvan, et kriis on toonud ELi kokku kahes asjas. Esiteks selgineb arusaam, et meil on vaja ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, ehk pikas perspektiivis ka kaitsepoliitikat.
Ja teiseks arvan, et see on ühendanud või lähendanud meie Vene-poliitikat. Võib öelda, et need, kes olid enne jõulised, on tulnud keskele ja need, kes olid enne liiga pehmed, on ka rohkem keskele tulnud. Balti- ja Põhjamaadega oleme üsna lähedastel seisukohtadel.
Soome president Tarja Halonen kritiseeris Balti riike, et nood on Venemaaga liiga karmid. Samal ajal kritiseerisid Balti riigid ELi, et too on Venemaaga liiga leebe.
Ma ei arva, et president on täpselt seda öelnud. Sõnad on Eesti pressis olnud pigem kontekstist väljas.
Ma arvan, et ELi positsioon on hea kesktee.
Kriis algas 8. augustil. Viis päeva pärast seda oli meil ELi välisministrite kokkusaamine ja ühine seisukoht. Kaks nädalat hiljem hakkasid tagasi tõmbuma esimesed Vene väed. Kolm nädalat pärast kriisi oli Ülemkogu, kus kasutasime üsna tugevaid väljendeid.
ELis peab alati leidma kompromissi. Oli inimesi, kes tahtsid karmimat keelt, oli neid, kes tahtsid olla palju pehmemad. Lõpuks võtsime sõnastuse, mis on tugev poliitiliselt, kuid pehme majanduslikult.
See näitab, et sõltume Venemaaga teineteisest. Meie vajame Venemaa energiat ja Venemaa meie energiaturgu.
Üks asi, milles EL oli ühisel nõul, oli see, et ei kritiseerinud konfliktis Gruusiat. Venemaa süüdistab seda riiki agressioonis. Käisite Gruusias praktiliselt sõja ajal. Kas teile tundus, et tegu on agressoriga?
Ma ei taha näidata näpuga ei Venemaa ega Gruusia poole. Usun, et see oli konflikt, mida keegi ei tahtnud.
Kõik, kes püüavad analüüsioda, millal see konflikt algas – minu meelest algas see 1990. aastal. Selle kohta, mis pärast toimus, võib teha psühhoanalüüsi.
Mõned asjad, mida on teinud kõik osapooled, ei meeldi mulle, aga pole minu töö kritiseerida. Minu töö OSCE (Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni) eesistuja ja ka Soome välisministrina on tagada rahu, rahvusvaheline kohalolek. Seda olen püüdnud teha.
Venemaal läks aega, et nõustuda rahvusvaheliste vaatlejatega.
Mis mõttes? Sõjalised vaatlejad said sinna kaks nädalat pärast kriisi algust.
Kuid pidite vähendama OSCE saadetavate vaatlejate arvu?
See ei loe. 20 OSCE vaatlejat on Gruusia jaoks hea algus. Oleme saanud jälgida kõike. Sest vaadelda saab puhvertsooni ja sinna nad jõudsid. On mõni teine rahvusvaheline organisatsioon, mis on suutnud sõjalised vaatlejad konfliktitsooni viia kohale nii kiiresti? Teist näidet pole.
Kas usute, et Venemaa viib oma väed regioonist välja?
Puhvertsoonist jah. Ma ei tea, kas 1., 2. või 3. oktoobril. Võib-olla hiljem. Ma usun, et kogu rahvusvaheline üldsus jälgib seda. Me peame püüdma üksteist usaldada.
Muidugi püüan vaadata asjale positiivselt. Kõige parem on see, et oleme võimelised vahendama vaherahu, seda tegi EL, OSCE abiga.
Oleme saavutanud vägede osalise väljaviimise ELi abiga ja nüüd rahvusvaheliste vaatlejate kohaoleku.
Üks teine organisatsioon – NATO – on konfliktis aktiivset rolli mänginud. President Halonen kommenteeris vahepeal, et Soome on võimeline end ise kaitsma. Teie olete NATOga liitumist toetanud. Kas nõustute Haloneniga?
Olen temaga nõus. Soomel on iseseisev ja usaldusväärne kaitse. Meie kaitsepoliitika on loodud selle filosoofia ümber.
NATOst rääkides peab tõmbama selge joone selle vahele, kui olin Euroopa Parlamendi liige ja mu tegevusele välisministrina. Välisministrina ei ole ma kunagi propageerinud
NATOt.
Olen kutsunud üles seda arutama, sest see on meie valitsuse programmis. Pärast Gruusia kriisi on Soomes kaks mõtteviisi. Üks ütleb, et läheme kohe NATOsse. Teine, et nüüd ei saa me kuidagi minna. Olen nende kahe vahel. Aeg ei ole veel küps otsuse jaoks, kuid peame jätkama diskussiooni.
Venemaa president Dmitri Medvedev ütles, et Venemaa ei karda teist külma sõda. Me kõik teame, mis olukorras olid Soome ja Eesti eelmise külma sõja ajal. Mida saame teha, et seda olukorda vältida?
Konflikti ajal lendas rohkelt testosterooni. Oli tugevaid avaldusi nii Gruusialt kui ka Venemaalt. Ma arvan, et konflikti ajal tehtud avaldusi tuleks võtta teatud reservatsiooniga. Medvedev võis nii ju öelda, kuid vaadake, mida ta ütles sel nädalal. «See ei ole teine külm sõda. Me tahame rahvusvahelist seotust ja koostööd.»
Peaksime nüüd hakkama sõnastusega tagasi tõmbama.
Ise pakkusin kirjas oma OSCE partneritele välja, et meil peaks olema stabiilsuse huvides kõrgem esindaja Kaukasuses. Tema alluvuses oleksid inimesed ÜROst, EList, OSCEst ja teistest seotud partneritest .